"Meie eesmärk oli kaardistada laiahaardeline funktsionaalsete tunnuste spekter. Funktsionaalsed tunnused, nagu näiteks suurus, liikuvus ja paljunemisvõime, määravad, milline on liigi roll ökosüsteemis ja kuidas liik reageerib keskkonnamuutustele," kommenteeris uuringu kaasautor, Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi makroökoloogia teadur Riin Tamme.

Seejärel asetati ligikaudu 75 000 taime- ja loomaliiki koordinaatteljestikule, kus näiteks horisontaalskaalal olid liigid jaotatud suuruse ja vertikaalskaalal paljunemisvõime järgi. "Tulemuseks olid värvilised kaardid, kus sarnasemad liigid on üksteisele lähedal ja erinevate omadustega liigid paiknevad üksteisest kaugemal," täiendas Tamme.

Teadustöö peamine eesmärk oli välja selgitada, kas rahvusvahelises ohustatud liikide nimekirjas olevad liigid esindavad mõnda kindlat tunnuste kombinatsiooni, selgitas uuringu esimene autor Carlos Perez Carmona, Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi makroökoloogia kaasprofessor.

"Me leidsime, et enim ohustatud on liigid, mis on suuremõõtmelised ja aeglase eluviisiga ehk neil on pikem eluiga ja nad saavad elu jooksul vähem järglasi. Ja seda erinevate organismide rühmades ühtemoodi," täiendas Tamme.

Samas on just nende omadustega liigid eriliselt olulised ökosüsteemi terviku toimimisele, selgitas Carmona. Ta märkis, et näiteks suured puud on olulised süsiniku talletajad ja suured loomad aitavad ringi liigutada seemneid, mille kaudu erinevad taimeliigid levida saavad.  

Samuti selgus, et lisaks suurtele ja aeglastele liikidele on näiteks roomajate ja mageveekalade puhul ohustatud ka väga väikesed liigid. "Selle põhjus on asjaolu, et väga väikesed liigid elavad enamasti piiratud territooriumil ja on piiratud levimisvõimega," kommenteeris Tamme.

Kuigi uuring väljasuremise põhjustega otseselt ei tegelenud, siis rõhutasid teadlased, et suurekasvuliste liikide peamiseks ohuteguriks on inimtegevus. Näiteks kütitakse rohkem just suuremaid imetajaid ja ülepüük ohustab just suuremaid kalu. Kuna liikide väljasuremise üks peamine põhjus on elupaikade hävimine, siis on vastupidavamad need liigid, kes ei vaja suurt territooriumi ja on võimelised kiiresti paljunema.

Globaalses mõõtkavas on funktsionaalsete tunnuste mitmekesisus esialgu veel üpris vastupidav. Kui mõni liik välja sureb, siis neile iseloomulikud tunnused säilivad reeglina kuskil mujal, selgitas Carmona. Samas rõhutas kaasprofessor, et see vastupidavus väheneb väga kiiresti ja kui väljasuremiste tase tõuseb, siis toob see kaasa ainuomaste funktsioonide kadumise.

"Suureneb selliste funktsionaalsete rollide hulk, mis jääb ainult mõne üksiku liigi õlule, mis tähendab, et liikide kadumine muutub järjest ohtlikumaks ja sellel on järjest suuremad tagajärjed," täiendas Tamme kolleegi mõtet.

Uuringust saadud tulemuste alusel pakuvad autorid välja, et piiratud liikide kaitse võimekuse tingimustes võiks suuremat tähelepanu pöörata liikidele, mis esindavad unikaalseid ja kadumisohus olevaid funktsionaalseid tunnuseid. Teadlased rõhutasid, et see ei tähenda siiski seda, et kõik liigid ei oleks ühtmoodi olulised ja väärtuslikud.

Uurijate sõnul võiks edaspidine uurimistöö liikuda globaalselt skaalalt lokaalsemale. Konkreetsele piirkonnale keskendudes võib selguda, et ühe liigi väljasuremine on suurema tagajärjega, kui see ilmneb üleilmsel skaalal. Seda seetõttu, et väiksemas regioonis on vähem liike, kes ühte või teist tunnuste kombinatsiooni kannavad. Seega võib piirkondlikum lähenemine anda ka täpsemaid praktilisi suunitlusi liigikaitse tõhusamaks korraldamiseks.

Uuring ilmus ajakirjas Science Advances.