Juuli lõpus ilmunud Saksa ja Briti teadlaste koostatud Cochrane'i raport võttis arvesse ivermektiiniga tehtud 14 kliinilise katse tulemusi. Lisaks tuvastati paarkümmend katset, mis raportis ei kajastu, sest nendes oli probleeme andmete ja teaduslike meetodite usaldusväärsusega.  

"COVID-19 pandeemia alguses testiti mitmel pool maailmas juba registreeritud ja kättesaadavaid ravimeid, et välja selgitada, kas neil võiks laboritingimustes olla mõju koroonaviiruse vastu. See on standardne sõelumisprotseduur, mida tehakse ka teiste haiguste puhul, kuigi kasutuskõlbulikke ravimeid leitakse sellisel viisil harva," sõnas Garner.

Professor lisas, et enamik katseid ivermektiini tõhusust ei näidanud. Siiski märkis üks Austraalia uurimisgrupp, et ivermektiin võiks anda viirusevastase efekti, kuid inimeste puhul tuleks seda kasutada ülisuurtes doosides.

Uudis, et ivermektiinil võib olla viirusevastane toime, hakkas meedias kiiresti levima ja inimesed hakkasid ravimi vastu huvi tundma. "Kuna ivermektiini kasutatakse loomade raviks, siis näiteks Lõuna-Aafrikas olid osades piirkondades veterinaarapteegid ivermektiinist tühjaks ostetud," kommenteeris Garner.

Madala kvaliteediga andmed

Kõmu ivermektiini kui potentsiaalse koroonaravimi ümber kasvas veelgi, kui ilmus Andrew Bryanti ja teise uurijate analüüs, milles väideti, et ivermektiini kasutamine COVID-19 ravil vähendab patsientide suremust 75 protsenti ja kiirendab haigusest tervenemist.

Garner märkis, et mitmed riigid võtsid selle analüüsi põhjal ivermektiini ametlikult kasutusse. "Kui ma aga vaatasin Bryanti analüüsi andmeid, siis ilmnes väga selgelt, et selles kasutatud uuringutega on midagi väga valesti," ütles ta.

Professori sõnul oli kahtlastest katsetest ühe puhul ilmselge, et selle tulemused olid kas võltsitud või ei oldud testrühmade koostamisel kinni peetud juhuvaliku kriteeriumist: "Selles väideti, et katsealustest, kes olid manustanud ivermektiini, suri 200 inimesest kaks. Kontrollgrupis, milles inimesed ivermektiini ei saanud, suri katse tulemuste põhjal 200 inimesest 24. See erinevus nii suur, et see lihtsalt ei saa olla tõsi. Pole olemas ravimit, mis oleks nii tõhus."

Garneri sõnul seisnes probleem selles, et raporti kirjutajad ei pidanud raporti koostamisel kasutatud katsete tulemusi ebaharilikuks. "Põhiline probleem on olnud väga viletsa kvaliteediga andmed," nentis professor.

Nimetatud raporti internetis levimine tõi kaasa näiteks selle, et Indias, kus koroonapatsiendid vaevlesid hapnikupuuduses, soovitas valitsus ivermektiini kasutada ametliku koroonaravimina.

"India tervishoiu suuniste rühm soovitas Cochrane'i raportile tuginedes valitsusele ivermektiini koroonaravimina mitte kasutada. Seitsme päeva jooksul eemaldas India valitsus ivermektiini koroonaravimite nimekirjast," rääkis Garner.

Kuna Cochrane'i raporti tulemused erinevad varasemast, tekib küsimus, mida tegid raporti koostajad teisiti. "Meil on tugevamad kriitilise hindamise võimed, me tuginesime eelnevalt ette valmistatud hindamisprotokollile ja inimesed, kes ülevaate kirjutasid, ei olnud ivermektiini entusiastid," selgitas Garner.

Professor märgib, kuna Ühendkuningriigis ivermektiiniga seotud katsed jätkuvad, on endiselt võimalus, et suudetakse näidata selle tõhusust. "Isiklikult arvan ma, et seda ei juhtu. Ei ole ühtki põhjust, miks see ravim peaks töötama viiruse vastu," rääkis Garner.

Kriisis kerkivad esile lihtsate lahenduste pakkujad

Kommenteerides ivermektiini ümber toimuvat ütles Tartu Ülikooli rakubioloogia professor Toivo Maimets, et keerulistel aegadel ilmuvad alati välja lihtsate lahenduste pakkujad: "See ei ole mitte ainult teaduses niimoodi, vaid ka näiteks poliitikas. Põhjus ei pruugi alati olla raha, vaid ka tähelepanuvajadus või lihtsalt usk, et keegi teine ei ole asjast aru saanud."

Maimets rõhutas, et kliiniliste uuringute tegemiseks on olemas teaduslike meetodite komplekt. Tegemist on range süsteemiga, mille alused lepiti kokku 50–60 aastat tagasi. "Esimene reegel on see, et uuring peab olema topeltpime, mis tähendab, et nii katsealused kui ka uurijaid ei tohi teada, millistesse rühmadesse katsealused on määratud. Teiseks peab uuring olema randomiseeritud ehk kontrollgrupp ja uuritav grupp peavad olema juhuslikult valitud. Kolmandaks peab igas uurimisfaasis olema piisavalt palju uuritavaid," selgitas Maimets.

Teadusartiklite kvaliteedi üks tagatis on eelretsenseerimine. "Enamus sellest, mis tagasi lükatakse, ei näe mitte kunagi ilmavalgust. Seega ma ütleks, et jäämäe alumisest osast oleme me jagu saanud. Paratamatult tuleb aga ette, et andmeid võltsitakse tahtlikult. Seda juhtub palju rohkem, kui me tahaksime," sõnas Maimets.

COVID-19 pandeemia viis mitmete riikide meditsiinisüsteemid kokkukukkumise äärele. "Häda oli suur, tuli vastu võtta otsuseid. Seetõttu võeti mitmeid otsuseid vastu eelprindi faasis olevate artiklite alusel, mille alguses rõhutatakse, et need ei ole retsenseerimisprotsessi läbinud. Seda ei tohiks teha. Teadus võtab aega ja on kallis, aga see on ainuke viis, kuidas me saame usutava tulemuse," täiendas Maimets.

Eraldi küsimus on, keda ikkagi kuulata ja kuidas omandatakse teadlase kvalifikatsioon. "Kui inimene saab doktorikraadi kätte, on ta teel teadlaseks saamise poole. Enne seda on tegemist tudengiga. Kui te usaldate oma auto automehhaaniku kätte, siis usaldage ka teadlasi, kes on selleks pikalt õppinud ja suudavad mitte küll sajaprotsendiliselt, aga 95-protsendilise täpsusega eraldada väärtuslikud asjad väärtusetutest," sõnas Maimets.