Mida vanemaks me saame, seda enam värvi meie juuksed kaotavad, sest karvanääpsude rakud ei tooda enam melaniini. Ammust aega levivad samas jutud noorematest inimestest, kes stressirohke sündmuse järel pea üleöö halliks lähevad. Ehkki suurem osa neist juhtumitest on ilmselt rahvajutud, on aastasadade vältel kirjeldanud kümneid taolisi juhtumeid ka arstid, vahendab Gizmodo.

Hiljaaegu on taolist nähtust täheldatud hiirtel, kuid hiirtega toimuv pole siiski üks ühele inimesele ülekantav. Teisisõnu on stressist tingitud halliksminek liigiti mõneti erinev. Nüüd võttis rahvusvaheline teadlasrühm Columbia Ülikooli teadlaste juhtimisel just inimese halliksmineku põhjalikult luubi alla.

Inimese pealael näha olevad karvad pole elus. Juus koosneb peamiselt nahaaluste karvanääpsude toodetavast valgust -- keratiinist, mida sealt aegamisi välja pressitakse.  Juukselõigud meenutavad omal moel puude aastarõngaid. Need annavad kaudselt aimu karva tervisest läbi aja, sealhulgas ka pigmentatsioonist. 

Värske uuringu raames kogusid ja võrdlesid teadlased vabatahtlike üksikute juuksesalkude tillukesi lõike. Uuringu autori Martin Picardi sõnul paistab juuksekarva silmitsedes, et see on üleni ühte värvi, kui just ei esine mingit suuremat üleminekut. Kui aga panna sama karv kõrglahutusvõimega skanneri alla, võib silmata väikesi kergeid värvivariatsioone. Just neid uurijad Picardi sõnul mõõtsidki.

Uurimisrühm uudistas pea 400 juuksekarva, mis pärinesid 14 hea tervise juures 9–39-aastase vabatahtliku peast. Osalejatel paluti täita ka stressipäevikut, kus iga osaleja hindas igal nädalal oma stressitaset. 

Ühe osa vabatahtlike puhul märkas uurimisrühm järk-järgulist halliksminekut piki juuksekarva. Teise osa puhul paistis värv olevat aja jooksul kadunud ja siis tagasi tulnud. Kui uurijad kõrvutasid juuksekarva värvimuutusi inimeste päevikus mainitud stressitaseme muutustega, tuli kahe nähtuse vahel välja selge seos. 

Näiteks sai üks osaleja mõnes juuksekarvas värvi tagasi väga selgelt pärast lõõgastumist. Picardi sõnul käis inimene puhkusel, mille jooksul sai viis juuksekarva tema peas ühel ajal tumeda värvi tagasi.

Kuna uuringus osales väike valim inimesi, ei tohiks tulemusi uurijate sõnul põhjapanevateks pidada. Küll aga võib leid anda kordusuuringute järel aimu, kuidas inimesed ikkagi halliks lähevad. Kui hiljutised hiirte uuringud viitavad, et halliksminek on pöördumatu, siis inimeste puhul paistab olukord olema muutlikum.

Juuksevärvi muutuste kõrval ajas märkasid uurijad ka kergeid muutusi värvi kaotanud juuksekarvade valgusisalduses. Kõigi nende andmete põhjal lõid uurijad stressist tingitud halliksmineku matemaatilise mudeli. Nad loodavad, et sellest on tulevikus teadlastele abi inimeste tervise ja kogemuste seoste paremal hindamisel.

Siiski ei ole stressileevendus uurijate sõnul võluvits juuste igavese nooruse jaoks. Kui inimene jõuab keskikka, siis stress lihtsalt kiirendab tema halliksminekut. Hoopis rohkem sõltub see inimeste geenidest. Picardi sõnul ei piisa seega 70-aastasele lõõgastumisest, et tema juuksed taas värvi omandaks.

Uuringust kirjutatakse ajakirjas eLife.