Eesti paistis enne teist maailmasõda silma välgusurmade rohkuse poolest

Foto: Elektrilevi

Aastatel 1880–1940 hukkus Eesti äikese tõttu igal aastal miljoni elaniku kohta umbes kaheksa inimest, selgub Tartu Ülikooli teadlaste uuringust. Kahtlustada võib nii metsavähesust kui ka maareformi mõju.

Kirikuraamatute ja ajaleheartiklite kõrvutamisel selgus, et keskmiselt suri igal aastal miljoni elaniku kohta 5,6 inimest. Samas on alust arvata, et ajalehte ei jõudnud sugugi mitte kõik ohvrid.

"See arv on teiste maadega võrreldes päris suur. Kui võtame Eestiga võrreldes samasuguse maastikuga 19. sajandi Preisimaa, mis oli samas palju tihedamalt asustatud, siis oli see suhtarv kuskil neli inimest miljoni elaniku kohta aastas," selgitas Mait Sepp, uuringu esimene autor ja Tartu Ülikooli geograaf saates "Labor". Pigem oli Eestis välguohvrite arv võrreldav mägisemate aladega, näiteks Šveitsi või Baierimaaga.

Suurt ohvrite arvu on raske selgitada. Sepp spekuleeris, et selle saab kanda vähemalt osaliselt metsavähesuse arvele. "Siin võib olla üheks teguriks see, et Eesti oli täiesti lagedaks raiutud. Kui vaatate sajanditaguseid Eesti maastikufotosid, siis on seal väga harva näha mingit puud või metsa. Võiski olla niimoodi, et see õnnetu karjane, heinategija või adraga maa kündja võiski olla maastikul kõige kõrgem objekt," arutles geograaf.

Mitmetes teistes riikides, näiteks Suurbritannias ja USA-s hakkas vaatlusperioodil äikeseohvrite arv väga järsult vähenema. Eesti seda paradoksaalselt ei juhtunud. Kuigi nii naiste kui ka hoones hukkunute osakaal vähenes, jäi ohvrite üldarv ligikaudu samasuguseks. Olenevalt aastast sai välgulöögi läbi surma umbes kaheksa inimest, mõnel aastal ka üle kümne.

"Võib pikalt vaielda, miks vähenemist ei toimunud. Mina arvan, et üks põhjus võis olla maareform. Kui varem elasid inimesed kompaktselt mõisakeskuses, siis asundustalud jagunesid üle maastiku laiali," sõnas Sepp. Nõnda võib teatud määral väita, et maareform suurendas inimeste arvu, kellesse välk sisse lüüa saaks.

Välguohvrite arv siseruumides ja väljas. Autor/allikas: Mait Sepp/Natural Hazards

Nõukogude ajal toimunut pole Sepp koos kolleegidega veel lähemalt uurinud. Siiski võib oletada, et välguohvrite arv hakkas aegamööda vähenema. Hakatuseks hakkas äikesekaitse ja piksevarraste paigaldamisele rõhuvate üleskutsete arv hakkas ajakirjanduses kasvama juba 1930. aastatel. "Arvan, et pööre toimus 1950. aastatel. Nõukogude perioodil olid päris paljudel ehitustel teatud kindlad ehitusnormid, mis nõudsid piksekaitse rakendamist," märkis geograaf. Samal ajal hakkas vähenema põllutöid tegevate inimeste arv ja hobuste asemel kasutati üha sagedamini traktoreid.

Sarnaseid ajaloolisi mustreid võib näha ka ülejäänud maailmas. Arengumaailmas kasvab ohvrite arv praegu pidevalt, eeskätt ekvatoriaalpiirkondade arvelt sureb aastas ligikaudu 24 000 inimest. Arenenud maailmas juhtub seda aga üha harvem. Eestis suri inimene viimati välgulöögi tõttu 1998. aastal. Väljas tehakse tööd harvem, põllutöid traktoriga ja Eestis napib matkajate jaoks sobilikke mägesid. "Põhimõtteliselt ei ole praegu võimalik ohvreid uurida, kuna neid ei ole. Jumal tänatud!" kinnitas Sepp.

Kuidas teadlased välgusurmi uurisid?

Ajakirjas Natural Hazard ilmunud uurimuse valmimist lihtsustas oluliselt Eesti Rahvusraamatukogu digitaliseeritud ajalehed. Ajalehevirnade läbi sorteerimise asemel said teadlased välgusurmi mainivate artiklite leidmiseks otsimootorit. Paraku meeldis kasutada ajakirjanikele sõna "välk" sageli ka kõnekäändudes.

Sinna kõrvale oli vaja ka sõltumatuid allikaid. "19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses, sõltus eesti ajakirjandus väga kõvasti kohalikest korrespondentidest ehk koolipapadest, kes kirjutasid, kuidas elu kihelkonnas käib, mida on kuulda olnud, milliseid õnnetusi on juhtunud, milliseid kuritegusid tehtud," selgitas Mait Sepp. Üksteise ületrumpamine ja n-ö klõpsumaania oli ajakirjanduse loomulik osa.

"Nendes 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse ajalehtedes ongi päris palju kuulujutte: keegi olla kuulnudd, et välgust on palju inimesi surma saanud. Kui hakata kontrollima teiste allikate järgi, pole väga suurt õnnetust juhtunud," selgitas Sepp. Antud juhul lähtus geograaf kolleegidega seejuures samuti digitaliseeritud kirikuraamatutest, kus olid kirjas surmad-sünnid ja teised kiriku seisukohalt olulised sündmused.

Terve vaatlusperioodi peale koguti nõnda kokku teateid ligi 500 võimalikust ohvrist. Neist 349 puhul leidis hukkumise fakt ka kirikuraamatute põhjal kinnitust. Umbes pooled õnnetusjuhtumitest leidsid aset majas ja pooled väljas. "Peab ütlema, et hoones hukkus tavaliselt korraga palju inimesi. 19. sajandi lõpus ei olnud üldse haruldane selline traagiline sündmus, kus välk lõi majja ja hukkus terve pere," nentis Sepp.

Ohvrite arvu aitasid vähendada taluarhitektuuris asetleidnud kultuurilised muutused. Majadele tekkisid korstnad, misläbi sai joosta välk otse mööda korstnat maha. Puupõrandate ehitamine aitas isoleerida samal ajal inimesi maapinnast.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: "Labor", küsis: Priit Ennet

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: