Eesti e-riigi areng sai alguse juba 1980. aastate Nõukogude Eestis

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Nõukogude arvuti. Autor/allikas: Aliaksandr Palanetski/Flickr.com

Üleminek e-riigile ei alanud Eestis 1990. aastate alguses. Juba nõukogude ajal alanud protsessi eestvedajad kasutasid murranguretoorikat, et üleminek pealtnäha uueks ja oluliseks muuta, leiab Lõuna-California Ülikooli kaasprofessor ja Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi külalisteadur Aro Velmet.

Eestlaste ja välismaalaste teadvuses on Eesti tuntud kui e-vabariik. Selle propageerijad toovad esile Eesti riiklikke e-teenuseid ja kirjutavad Eesti digiedu Nõukogude Liidu lagunemise järel tekkinud tehnoloogilise lõhe arvele. Selle vaate järgi ehitas Eesti oma digisüsteemi uue aja inimeste ja tehnoloogiaga.

Järjepidevus, mitte murrang

Ajaloolises narratiivis kujutatakse nõukogude kübervaldkonda kui läbikukkumiste jada. Digitaristu areng on selle ettekujutuse järgi lääneliku üleilmastumise võit, millega kaasnes bürokraatia vähendamine ja demokraatia edendamine. Kõik see ei saanuks nõukogude süsteemis justkui võimalik olla.

Arhiivimaterjalide, akadeemiliste uuringute ja 20 e-riigi arendajaga läbi viidud intervjuu analüüsimise põhjal leiab Velmet, et tänase e-riigi vundament laoti aga juba nõukogude ajal ja e-riik ehitati üles selle jätkuna, mitte millegi täiesti uuena. Näiteks mitmed 1990. aastate infoühiskonna eestvedajad olid pärit nõukogude küberneetika ja sotsiaalteaduste koolkonnast.

Arvutikasutus nõukogude haridussüsteemis

1980. aastate keskel sai Nõukogude Liidu ametliku programmi osaks liikumine bürokraatia vähendamise ja ühiskonna infostruktuuride demokratiseerimise suunas. Perestroika nime all tuntud protsessi katalüsaatoriks pidi saama arvutite laialdane kättesaadavus ja kohustuslik programmeerimisõpe haridussüsteemis. Samuti oli nende arengute eesmärk valmistada noori ette tulevikuks, mil automatiseerimine on üha levinum.

Niisiis nähti haridussüsteemi digiteerimist sotsiaalsete muutuste allikana. Muutused toimusid aga visalt ja seda ka veel 1990. aastate alguses.

1990. aastate tiigrihüpe: retoorika ja tegelikkus

Infoühiskonna teema muutus Eestis kuumaks 1990. aastate keskel. Hargmaised telekomifirmad ja kohalikud pangad nõudsid paremat digitaristut, et Eestis äri teha. Vajalike rahvusvaheliste abiprojektide rahastus tuli välismaalt, kuid nende sisu kujundas valdavalt nõukogude süsteemist pärit Tartu sotsiaalteaduste koolkond. Nende lähenemine erines läänelikust vabaturumajandusest, milles riigi roll oli pisike, sest see pidavat tootma ebaefektiivsust.

Eesti inimesed ei süüdistanud 1990. aastate üleminekuperioodi seotud korruptsioonis ja ebavõrdsuses mitte kapitalismi, vaid nõukogude süsteemi pärandit. Siinkohal pakkusid endised nõukogude koolkonna e-riigi visionäärid, et kui tagada igale kodanikule ligipääs arvutile, siis see teeb riigiaparaadi toimimise läbipaistvamaks ja korruptsioon kaob. Selleks oli vaja haridussüsteemi kohaldamist infoühiskonnaga, mille suunas ka pürgiti.

Sedalaadi murranguretoorika nurgakiviks oli Velmeti sõnul tõdemus, et nõukogudeaegne alaareng tuleb seljatada. Selleks konstrueeriti vastandus "uue ajastu" ja möödaniku vahel, kus kõik uus ei ole lihtsalt teistsugune, vaid põhimõtteliselt minevikuolukorda välistav.

Nii-öelda puhtalt lehelt alustamine pidi avama tee lääneliku õitsengu, võrdsuse ja heaoluni, kuid ilma seda ümbritseva bürokraatiata. Digitaristust pidi seeläbi saama riigi osa, mitte selle lisand. Need visioonid sõnastati aga juba nõukogude ajal 1980. aastatel.

E-riigi visionäärid ning reformijad olid nõukogude süsteemis üles kasvanud küberneetika ja sotsiaalteaduste koolkonna liikmed. Näiteks pidasid nad oluliseks riigi rolli, mitte erasektori juhitud lähenemist, mida soosis läänelik liberaalsus

Murrangukuretoorika oluline eesmärk oli kustutada avalikkuse teadvusest side nõukogude ajal alguse saanud reformimisega. Selle kaudu seoti omavahel üheks narratiiviks hulga erinevaid projekte, nagu telekomi taristu liberaliseerimine, avaliku sektori digiteerimine ja haridussüsteemi reformimine. Seda sai kasutada avalikkuse ergutamiseks, rahastuse ja avaliku toetuse saamiseks.

Levinud tõlgenduse järgi on Ida-Euroopa ja Lääne-Euroopa küberneetika arengu- ja ajalugu väga erinevad. See oli e-riigi reformijate jaoks oluline retooriline tööriist muutuste teostamiseks, kuid see esinda seda, mis tegelikult juhtus.

Velmet järeldas, et e-riiki ei ehitatud nullist, vaid nõukogude ajal eeltöö teinud eesti inimeste poolt, kelle visioon oli suurem kui hargmaiste korporatsioonide oma. Ajaloolise korrektsuse mõttes tuleb mõista, et meie e-visionääridest tiigrid hakkasid hoogu võtma juba nõukogude ajal, kuigi tiigrihüpe sooritati alles taasiseseisvunud Eestis.

Aro Velmeti uurimus ilmus ajakirjas Engaging Science Technology and Society.

Toimetaja: Juhan Hellerma

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: