Enam kui 10 000 küsitletud inimesest tundis iga seitsmes naine videokõne järel väga suurt või äärmuslikku väsimustunnet. Meeste puhul andis samasuguse vastuse kõigest iga kahekümnes.

Sellest, et Zoomi-väsimus ohustab rohkem just naisi, on küll räägitud, kuid nüüd on olemas ka konkreetsed tõendid. Ja mis peamine, me teame, miks see nii on, sõnas uuringu üks autoritest, Standfordi ülikooli psühholoog jeff Hancock.

Uurijad kasutasid olemasolevat küsimustikku, et välja selgitada, kui keeruline pikkade videokõnede tegemine inimeste jaoks on. Enda peegelpildi vahtimisest tulenev ärevus oli oluline, kuid mitte ainuke tegur, mis mõjutas naiste ja meeste erinevat väsimustaset. Näiteks selgus, et naiste videokõnede peale kuluv aeg on pikem, nad teevad vähem pause ja tunnevad end kaamera ees olemise ajal rohkem lõksus olevana.

Ka varasemad uuringud on näidanud, et sarnaselt peeglisse vaatamisele keskenduvad naised ka videokõne ajal rohkem iseenda jälgimisele. See aga tekitab kõrgendatud teadlikkust iseendast ja oma välimusest, mis võib viia negatiivsete mõteteni. 

Teadlased leidsid lisaks, et Zoomi-väsimust mõjutavad ka isiksuse tüüp, vanus ja rass. Selgus, et videokõnesid tajusid kurnavamana nooremad ja introvertsemad, aga ka ärevama meelelaadiga ja valgest erineva nahavärviga inimesed. Nende erinevuste põhjuste välja selgitamine nõuab täiendavat, suurema valimiga uurimistööd. 

Teadlased soovitasid leida videokõnedest vabu päevi ja kasutada osade kõnede puhul üksnes heli. Pandeemiajärgse maailma töökorraldus saab suure tõenäosusega olema hübriidne, hõlmates ka ohtralt videokõnesid. Seetõttu oli uurijate laiem sõnum see, et videokõnedest saadava tulu maksimeerimisel tuleks samal ajal vähendada psühholoogilisi riske. Seda eriti seetõttu, et need ei jagune inimeste vahel võrdselt.

Uuring ilmus ajakirjas Social Science Research Network.