Laias plaanis on olnud teadlastel ja hambaarstidel sellest ettekujutus juba pikemat aega. Kuna liigse tundlikkusse üle kaebavad eeskätt ka kaariese ja hambaaukude üle kurtvad inimesed, oletati, et närvilõpmed on väliskeskkonna mõjudele rohkem avatud.

Dentiinis ehk hambaluus on mikroskoopilised torukesed, mistõttu pääseks hambavaaba kahjustada saamisel külm otse säsis peituvate närvilõpmete kallale. Võtmerolli vastavate närvirakkude laenglema panemises näis mängivat mehaaniline surve.

Laura Bernali ja ta kolleege Saksamaal asuvast Erlandi ülikoolist see selgitus aga ei rahuldanud. Katsed näitasidki, et oluline on hoopis otseselt külmale reageeriv retseptorvalk TRCP5, mis avaldub hambaluu moodustavate odontoblastide pinnal.

Oletuse kinnitamiseks jälgis töörühm hiirte käitumist. Närilised otsivad muu hulgas valule leevendust magusa söömisest. Vigastatud hammastega hiired jõidki kuni kolm korda rohkem suhkruvett kui tervete hammastega liigikaaslased. Närilised, kellel oli TRCP5 valgu valmistamise eest vastutav geen rivist välja löödud, käitusid aga nagu terved hiired.

Selgituse kohaselt võimaldab TRCP5 retseptor temperatuuri langedes kaltsiumil rakku tungida ja tekitada sellega valuaistingu. Mida põletikulisemad on igemed, seda rohkem valku raku pinnal leidub.

Tähelepanek selgitab sedagi, miks muutuvad hambad ülitundlikuks vanusest tingitud igemete taandumisel. Aistingu taga olevate rakkude pind puutub väliskeskkonnaga vahetumalt kokku. Kuigi tavaliselt hakkab rakkude ainevahetus hakkab külma mõjul aeglustuma, töötab TRCP5 retseptor üha agaramalt.

Tänu valu taga oleva valgu leidmisele oli võimalik hakata teadlasrühmal otsima ühendeid, mis selle tööd pärsivad või sootuks peatavad. Muu hulgas sobib selleks tulemuste põhjal eugenool, mida leidub näiteks nelgiõlis.

Vahetute kogemuste põhjal on kasutatud seda hambavalu leevendamiseks juba sajandeid ja seda leidub ka mõnedes hambapastades. Bernali töörühma tähelepanek pakub selle toimemehhanismile aga otsese selgituse.

Uurimus ilmus ajakirjas Science Advances.