Esimene elustamisnukk valmis 1958. aastal Norras ja selle autor oli mänguasjade tootja Asmund Laerdal. Laerdal oli kolm aastat varem päästnud uppumissurmast oma noore poja elu, kasutades sellal uudset elustamistehnikat. Seega oli teema talle eriliselt oluline ja elustamisoskuse laiema rahvahulgani viimisest sai südameasi.

Ettepanek taolise nuku loomiseks tuli Austria päritolu anestesioloog Peter Safarilt, keda on nimetatud ka elustamise isaks. Tema ja tema kolleegid on ajalukku läinud kaasaegse elustamistehnika väljatöötajatena, kuna lisasid rindkere surumisele hingamisteede avamise ja suust suhu hingamise.

Koostöös Laerdaliga kõnealune käed-külge õppevahend loodigi. Enne nukkude kasutuselevõttu treeniti elustamist mõnda aega koolitusrühmades üksteise peal, aga kuna see on siiski võrdlemisi ebamugav ja võib kaasa tuua tarbetuid terviseriske, võeti idee treeningmannekeenidest hästi vastu.

Asmund Laerdal soovis, et mannekeenil oleks võimalikult loomutruu välimus ning et see oleks õrnade ja naiselike näojoontega. Põhjuseks eeldus, et mehed oleks nõus parema meelega katma oma suuga nii-öelda naisehuuli. Kust aga piisavalt kauneid ja malbeid näojooni leida? Siinkohal on tarvis teha kõrvalepõige 19. sajandi lõpu Pariisi.

Tundmatu naine Seine'i jõest

19. ja 20. sajandi vahetuse populaarkultuuris levis motiiv nimega "L'Inconnue de la Seine", ehk "Seine´i tundmatu naine" või "Tundmatu naine Seine jõest". See kujund sai alguse 1880. aastate lõpul, kui väidetavalt tõmmati Seine´i jõest välja tundmatu noore naise elutu keha.

Kuna surnukehal puudusid vägivallatunnused, kahtlustati enesetappu. Legend räägib, et Pariisi surnukambris jäi sealsele patoloogile silma neiu erakordne ilu ning selle jäädvustamiseks otsustas ta võtta surimaski.

Räägitakse, et surimaski olla mõnda aega eksponeeritud lausa avalikult, kuna loodeti, et keegi tunneb lahkunu ära ja info tema kurvast hukust jõuab omasteni. Seda aga paraku ei juhtunud ning nii ongi jäänud neiu idenditeet ning päritolu tänaseni saladuseks. 

Maskil on jäädvustunud noore naise nägu, kelle soeng on keskelt kahele poole lahku kammitud, silmad suletud ja näol kerge suletud suuga naeratus. Tundub, et tema parem suunurk on vasakust õige pisut kõrgemal. Neiu vanuseks on hinnatud umbes 16 eluaastat.

Surimask ja selle koopiad hakkasid elama oma elu.

Surimaski koopiatest ja selle hilisematest fotojäädvustustest sai kunstiringkondades morbiidne kollektsioneerimisobjekt. See mood levis nii Euroopas kui Ameerikas.

Salapärasest kaunist näost ja lugu ümbritsevast saladuseloorist kujunes loomeinimestele omamoodi inspiratsiooniallikas ja niimõnelegi sai tundmatust neiust koguni muusa. 

Mitmed, teiste seas ka kirjanik ja filosoof Albert Camus, võrdlesid hukkunu leebet ja rahulikku ilmet koguni Mona Lisa naeratusega. 1900. aastal ilmunud inglise kirjaniku Richard Le Galienne'i romaanis "The Worshipper Of The Image" armub peategelane maski ja järgnev sündmusteahel viib omakorda tema tütre surma ja naise enesetapuni.

Korduvalt on loodud lugusid noorest neiust, kes läks Pariisi õnne otsima ning õnnetu armastuse tõttu end vetevoogu heitis. Surimaski kujutati raamatutes, piltpostkaartidel ja plakatitel.

Omapärasest naeratusest püüti ammutada infot naise saatuse kohta: milline oli tema elu ja koht ühiskonnas, kas surm oli talle kergenduseks ja muud sellist.

Levinud teooria kohaselt olla üks maskikoopia rippunud ka leluvabrikant Asmund Laerdali vanemate kodu seinal. Kui Laerdal oli ametis elustamisnuku arendamisega jäi ta pilt vanematekodu külastades teosele pidama ning sündis idee tulevase elustamisnuku ilmest.

Anne, Annie, Andy ja Fred

Elustamisnukk läks tootmisesse 1960. aastal tootenimetusega "Resusci Anne" ja "Rescue Anne", Põhja-Ameerikas kasutati ka nimekuju Annie.

Anne nime valis Laerdal peamiselt kahel põhjusel. Esiteks oli tema mänguasjatehasel üks kuulus samanimeline lastenukk juba olemas ja teiseks oli Anne sellal ka Norra kõige menukam tüdrukunimi, mida paljudele vastsündinud piigadele pandi. 

Tänapäevaks on erinevate tootjate valikusse lisandunud ka nii-öelda meesmannekeen, nimega Andy ning väikelapse elustamismannekeen Annie. Lisaks veel ka näiteks ülekaalulise eakama meesterahva nukk nimega Fred. 

Kas legend vastab tõele?

Olgu siiski mainitud, et mitte kõik ei pea "Seine´i jõe Tundmatu naise" nime all ajalukku läinud maski taga olnud neiut traagiliselt uppunuks.

Näiteks 2013. aastal konsulteeris BBC ajakirjanik Jeremy Grange samal teemal mitmete patoloogidega, kellest enamus hindas näoilmet uppumissurma jaoks ilmselgelt liiga rahulikuks.

Avaldati ka arvamust, et vees kiirelt algavate lagunemisprotsesside tõttu olnuks näolt sedavõrd kvaliteetse kipsjäljendi võtmine äärmiselt keeruline.

Pigem usutakse, et mask võeti siiski elusalt inimeselt. Jäljendi võtmise ajal eeldab naeratuse hoidmine eraldi pingutust ja on tõenäolisem, et seda tegi kogenud modell, kes oli sel ajal igati elu ja tervise juures. 

Kes oli kuulsa maski prototüübiks, jääb ilmselt igavesti mõistatuseks, kuid nägu ise ning legend tundmatust kurva saatusega Pariisi neiust on ringelnud omasoodu juba üle sajandi.

Algselt mänguasju tootnud Laerdali tehasest arenes üks maailma juhtivaid meditsiinisimulatsioonivahendeid valmistav ettevõte ning elustamismannekeene on tänaseks kasutatud juba enam kui 60 aastat.

Elustamisnukk Anne kohta on romantilisema hingelaadiga inimesed öelnud, et tundmatu prantsuse neiu näost said maailma enimsuudeldud huuled ning alates kuuekümnendatest aastatest on püüdnud sajad tuhanded inimesed teda suust suhu hingamist harjutades elule tagasi tuua.