Professor: letrosooli saab dopinguainena kasutada vähemalt kahel moel
Heiki Nabi positiivne dopinguproov sisaldas keelatud aine letrosooli kasutamise jälgi. Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudis spordifüsioloogia professorina töötav Vahur Ööpik selgitas, et letrosooli saab dopingu eesmärgil kasutada vähemalt kahel viisil. Samas võivad dopinguained sportlase organismi sattuda ka toidulisandite kaudu.
Letrosool kuulub WADA keelatud ainete nimekirjas hormoonide ja metaboolsete modulaatorite alarühma, täpsemalt metaboolsete modulaatorite hulka. "Need on ained, mis võivad moel või teisel mõjutada ja muuta erinevaid ainevahetusprotsesse," sõnas professor.
Tõstab testosterooni taset
Vahur Ööpik eristas kahte viisi, kuidas letrosooli on võimalik dopinguainena kasutada. Esimesel puhul on eesmärk tõsta kõige tuntuma meessuguhormooni ehk testosterooni taset organismis. "Testosteroonil on palju toimeid, aga sportlastele huvi pakub see, et testosteroon väga tugevasti stimuleerib lihasvalkude sünteesi. Niisugused ühendid, mis stimuleerivad lihasvalkude sünteesi, aitavad kaasa lihasmassi suurenemisele. Sellega kaasneb lihasjõu ja -võimsuse kasv."
Seejuures on oluline, et letrosool aitab tõsta loomuliku ehk kehaomase testosterooni taset, mis tähendab, et viimast ei manustata eraldi dopinguainena. "Testosterooni taset tõstev toime tuleneb sellest, et letrosool pidurdab testosterooni muundamist östrogeenideks, mis on hoopis naissuguhormoonid," selgitas professor.
Osa testosteroonist, mida meeste organism sünteesib, muundatakse östrogeenideks. Letrosoolil on võime seda loomulikku protsessi mõjutada. "Letrosool pidurdab seda normaalset protsessi, mille käigus osa testosteroonist muundatakse naissuguhormoonideks. Selle tagajärg on testosterooni taseme tõus, ilma et seejuures testosterooni süntees peaks intensiivistuma," kommenteeris Ööpik.
Varjab kõrvalmõjusid
Lisaks sellele, et letrosooli tarbimine aitab tõsta kehaomase testosterooni taset, võidakse Vahur Ööpiku sõnul letrosooli dopinguainena kasutada ka ühel teisel viisil. See on seotud testosteroonile sarnase toimega sünteetiliselt toodetud anaboolsete steroidide kõrvalmõju leevendamisega.
Ööpik selgitas, et kui anaboolseid streroide kasutatake suures koguses dopingu tarvitamise eesmärgil, siis seeläbi tõstetakse ka organismi östrogeenide taset. Seda tänu ülal kirjeldatud protsessile, mille kaudu organism muundab osa testosteroonist östrogeenideks.
"Sellega aga kaasneb soovimatu kõrvalmõju, mis avaldub selles, et meestel võib kehakuju hakata omandama naisele iseloomulikke vorme, näiteks võivad hakata arenema rinnad. Niivõrd kui letrosool pidurdab testosterooni muundumist östrogeenideks, aitab see varjata anaboolsete streroidide kõrvalmõju avaldumist," selgitas Ööpik.
Vähereguleeritud toidulisandite tööstus
Vahur Ööpik pidas täiesti arvestatavaks võimalust, et dopinguainete nimistusse kuuluvad ained võivad tahtmatult sattuda sportlase organismi toidulisandite kaudu. "Põhiline probleem seisneb selles, et toidulisandite tootmine ja turustamine on väga lõdvalt kontrollitud. Võrreldes ravimitööstusega on toidulisandite puhul kontrollimehhanismid äärmiselt lõdvad," tõdes professor.
"Märkimisväärsel hulgal juhtudel sisaldavad toidulisandid aineid, mille kohta pole pakendil poolt silpigi. Koostis võib olla kirjeldatud, aga seal võib olla veel üht või teist. Mõnikord võib mõni kirjas olev komponent ka puududa. Ebakõlasid on tuvastatud mõlemal moel," lisas Ööpik.
Erinevad teaduslikud uuringud on selgitanud, kui suur on tõenäosus, et toidulisandeid tarvitades manustame tahtmatult ka dopinguaineid. Ööpik tõi välja, et temale teadaolevate uuringute põhjal on selle tõenäosus suurusjärgus 10–25 protsenti. Professor ei osanud täpsustada, kas ja kui suurel osal juhtumisest on tuvastatud just letrosooli leidumine toidulisandites.
Ööpik lisas, et enamasti on toidulisandites avastatud keelatud ainete kogus üpris tagasihoidlik, mis tähendab, et neil ei ole võimekust arendavat toimet. "Dopingulaborites kasutatavad biokeemilise analüüsi meetodid on aga ülimalt tundlikud. Need väikesed keelatud ainete kogused, mis ühel või teisel põhjusel toidulisanditesse on sattunud, on efekti omamiseks liiga väikesed, aga nad on enam kui piisavad, et sportlastel dopingukontrollis probleeme tekiks," tõdes professor.
Ööpik lisas lõpetuseks, et ta ei tormaks sportlasi liiga kiiresti süüdi mõistma, sest tõenäosus, et sportlane on dopinguaineid tarvitanud enda teadmata on piisavalt suur.