Alates valgustusajast on loogiline ja faktidel tuginev argumenteerimine olnud peamine viis, kuidas vastaspositsioonil olevat väitlejat ümber veenda. Tänapäeval ei pruugi sellest enam piisata, sest faktide kõrval pretendeerivad tõe positsioonile ka isiklikust kogemusest võrsuvad argumendid.

Poliitilised oponendid hindavad oma vastase vaatekohti rohkem siis, kui need põhinevad personaalsel kogemusel, selgitas uurimisrühma juht Emily Kubin, Saksamaa Koblenz-Landau Ülikooli sotsiaalpsühholoog. 

Uuring rajanes eksperimentide seerial, milles võrreldi osalejate suhtumist fakti- ja kogemuspõhiste seisukohtade suhtes. Osalejatele ette antud teemad hõlmasid näiteks relvade omamist, aborti ja põlevkivi kaevandamist. Lisaks analüüsiti ligi 300 000 Youtube'i keskkonda postitatud kommentaari.

Saadud tulemused näitasid, et isiklikul kogemusel põhinevad väited olid tugevama veenmisjõuga ja pälvisid kõrgemat tunnustust. Uuringu autorid seletavad seda asjaoluga, et millegi kogemine omal nahal, iseäranis kannatuste läbielamine, mõjub faktidest usaldusväärsemana.

Meie vastane peab meid nägema ratsionaalse ja tundeid omava indiviidina. Tuleb pidada debatte, mis toovad välja inimeste haavatavuse, kommenteeris uurimisrühma liige, Põhja-Carolina Ülikooli sotsiaalpsühholoog Kurt Gray.

Siiski ei tähenda see seda, et faktid oleks oma veenmisjõu täielikult kaotanud. Uuringu autorid osutavad, et kõige edukamaks võivad osutuda strateegiad, milles väitleja kombineerib isiklikku kogemust faktiliste teadmistega. Seejuures on oluline alustada kogemuspõhiste väidetega, millega teenitakse vastaspoole lugupidamine.

Gray lisas, et teadustöö tulemused võivad aidata leevendada tänapäeva maailmale iseloomulikke sügavaid erimeelsusi ning soodustada vastastikusel austusel põhinevat debatikultuuri.

Uuring ilmus ajakirjas PNAS.