Nugiliste maailmas on sageli kõige väiksemad parasiidid peremeesorganismile kõige raskem koorem. Evolutsiooni käigus on nad miljoneid aastaid suutnud peremehe immuunsüsteemi edukalt ninapidi vedada, nautides täiel rinnal saadavaid hüvesid.

Üks selline parasiit on meduusi ja hüdra kauge sugulane, Tetracapsuloides bryosalmonae. Limaeoslane on laialt levinud nii Eestis, Lääne-Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas. Kõrge veetemperatuuri juures põhjustab limaeoslasega nakatumine lõhilastel neeruhaigust, mis lõppeb sageli surmaga. Tõhusaid ja keskkonnale ohutud meetodeid vohava neeruhaiguse ravimiseks pole.

Uuringut juhtinud Eesti Maaülikooli (EMÜ) vesiviljeluse õppetooli vanemteaduri ja Rootsi Põllumajandusteaduste Ülikooli professori Anti Vasemägi sõnul on limaeoslase poolt põhjustatud neeruhaiguse ravimiseks ja selle mõju leevendamiseks oluline mõista parasiidi bioloogiat.

"Hiina filosoofi Sun Tzu poolt juba kuus sajandit enne Kristuse sündi kirja pandud sõjastrateegia järgi on lahingus edu saavutamiseks vajalik võimalikult hästi tunda oma vaenlast", selgitas Vasemägi. Ta lisas, et sama printsiip kehtib ka haigustekitajate ohjamise puhul, mille käigus on oluline teada nii parasiidi levikut, elutsüklit kui ka nakatumise dünaamikat mõjutavaid tegureid.

"Lisaks pakuvad uudsed genoomi sekveneerimise tehnoloogiad võimaluse mõista geenide rolli organismi talitluses, võimaldades kindlaks määrata spetsiifilised geenid, mida saab kasutada uute ravimite sihtmärkina," lisas professor.

Uuringus osalenud EMÜ vesiviljeluse õppetooli juht professor Riho Gross selgitas, et avaldatud teadusartiklis järjestati limaeoslasel üle 3400 geeni. Samaaegselt järjestati RNA tasemel nii parasiidi ja kui ka forelli transkriptoomid, kasutades selleks parasiidiga tabandunud forellidelt kogutud neeruproove. "Nakatunud forellide sekveneerimine oli hädavajalik, sest mikroskoopilise parasiidi eraldamine peremeesorganismi kudedest on praktiliselt võimatu," lisas professor.

Parasiidi ja forelli RNA eristamiseks tuli töötada välja uudne bioinformaatiline meetod. "Lihtsustatult võiks seda võrrelda rosinate noppimisega saia seest, mis küpsetatud võrdlemisi ihne pagari poolt. Erinevalt Tootsist, kes noaotsaga rosinaid taga ajas, ei olnud aga meil töö alguses aimugi, kuidas niinimetatud rosinad välja näevad ja kus nad paikneda võivad, sest puudus varasem informatsioon parasiidi genoomi kohta," selgitas Gross.

Nõnda keskendus töörühma bioinformaatiline analüüs algselt RNA järjestuste identifitseerimisele, mis erinesid lõhilaste genoomist

Vasemägi rääkis, et limaeoslaste genoomid on teiste ainuõõssete ehk kõrveraksete organismidega võrreldes miniatuursed. Evolutsiooni käigus on nad kaotanud suure osa geenidest, mis parasiitse elustiili jaoks otseselt vajalikud pole. Läbiviidud uuringu tulemusena tuvastati kokku kuus parasiidi geeni, mille toodetavad valgud on potentsiaalseks sihtmärgiks parasiidi vastaste ravimite välja töötamisel.

Professor lisas, et mitmed leitud ravimite sihtmärgid on juba edukalt kasutusel erinevate parasiithaiguste puhul inimesel. "Seega võivad algselt algloomade ja imiusside vastu välja töödatud ravimid pakkuda kaitset ka lõhilastele limaeoslase vastu," selgitas Vasemägi. Tulemused toetavad seetõttu seisukohta, et mitmesugused geeni inhibiitorid võivad efektiivselt toimida ka evolutsiooniliselt kaugete liikide puhul.

Avaldatud töö on professori sõnul ka hea näide alusuuringute tähtsusest ning sellest, kuidas parasiidi geenide ja ökoloogia parem mõistmine viib uute võimalike ravimite avastamiseni.

Uurimus on osa Freed Ahmadi doktoritööst Turu Ülikoolis. Artikkel ilmus ajakirjas Parasitology.