"Siiani polnud teada, kas ja kui suured geneetilised erinevused esinevad kudealade vahel. Mõnevõrra üllatuslikult tuli välja, et Vilsandi ja Kõiguste haugide vahel on suuremad geneetilised erinevused kui näiteks kahe suure mererahva, saarlaste ja samoalaste vahel," sõnas Anti Vasemägi, uuringut juhtinud Eesti Maaülikooli (EMÜ) vesiviljeluse õppetooli vanemteadur ja Rootsi Põllumajandusteaduste Ülikooli professor.

Järeldus põhineb lühikeste DNA korduvjärjestuste ehk mikrosatelliitide analüüsil. Kahe aasta jooksul uuris töörühm kokku seitsmelt kudealalt pärit ligi 500 samasuvist ja vanemat haugi.

Analüüsi põhjal jaguneb Saaremaa rannikumere haugikari mitmeks omavahel tugevalt geneetiliselt eristunud asurkonnaks. "Seega võib väita, et haugid tõepoolest peavad oma sünnipaika meeles ning tulevad igal kevadel ikka ja jälle tagasi samadele koelmutele, et oma sugu jätkata," tõdes Alfonso Diaz Suarez, töö esimene autor ja maaülikooli vesiviljeluse õppetooli doktorant

Kudepaiga truudus omakorda tähendab, et olemasolevaid kudealasid tuleb kaitsta hoolikamalt ja parandada jõudumööda ka kehvemate koelmute seisundit. Nõnda võiks jätkuda autorite sõnul nii piisava järelkasvu tagamiseks kui ka kalameestele.

Samas vihjab uuring, et ilmselt on haugi asurkonnad kohastunud just kohaliku keskkonna eripäradega. Seeläbi ei tohiks viia ühest kohast hangitud asustusmaterjali teise kohta. Võõrad geenid ei pruugi uutes kohtades edukat sigimist tagada ning võivad oodatud kasu asemel kahju teha.

Kaude võib tõusta taolistest geeniuuringutest kasu ka kaluritele. "Haugi asurkondade geneetiline kaardistamine võimaldab tulevikus hinnata erinevate asurkondade osatähtsust püügis ning aitab seeläbi paremini mõista haugivaru arvukuse muutuste tagamaid," märkis EMÜ vesiviljeluse õppetooli professor Riho Gross.

Samuti võimaldaks geneetilise andmebaasi olemasolu ja DNA sõrmejälgede metoodikate kasutamine hõlpsasti lahendada röövpüügiga seotud kohtuvaidlusi.

Uuring ilmus ajakirjas Fisheries Research.