Teadlased murdsid pikalt pead, miks nakatuvad väikelapsed uue koroonaviirusega pigem harva. Nakatudes tekivad neil vaid kerged sümptomid või kulgeb viirus üldse sümptomiteta, vahendab Nature News.

Laste haiguse kulg erineb täiskasvanute omast ka selle poolest, et kuigi lastel võivad tekkida koroonaviiruse sümptomid ja antikehad, ei pruugi nad anda kordagi positiivset RT-PCR-testiproovi. Näteks testiti ühes uuringus sama pere kolme last nelja nädala jooksul 11 korda. Laste mõlemad vanemad olid koroonapositiivsed, ent lastega kõigi nädalate jooksul lähikontaktis. Kõigil lastel tekkisid viiruse antikehad ja  kahel ka kerged sümptomid, kuid ükski neist ei andnud kordagi positiivset proovi.

Kiire vastulöök

Äsja mainitud kolmelapselist perekonda uurinud Murdochi lasteuuringute instituudi immunoloogi Melanie Neelandi sõnul annab laste immunsüsteem koroonaviirust nähes kiire ja tõhusa vastulöögi. Nii peatatakse viirus enne, kui see jõuab end piisavalt paljundada, et ninaneeluproovis positiivsena välja tulla.

Seejuures ei paista olevat vahet, kui raskelt lapsed haigust põevad. Näiteks tekib osadel lastest COVID-19 põdedes raskekujuline, ent harvaesinev tüsistus  multisüsteemne põletikuline sündroom. Selle tüsistusega lastest annab positiivse proovi vaid 29–50 protsenti.

Donna Farberi sõnul saab laste põdemise eripärast aimu nende antikehi vaadates. Näiteks uuris ta koos kolleegidega 32 täiskasvanul ja 47 lapsel koroonaviiruse vastu tekkinud immuunsust. Uurimisrühm märkas, et lastel tekkisid antikehad peamiselt  viiruse rakku tungimiseks hädavajaliku ogavalgu vastu. Täiskasvanutel tekkisid antikehad nii viiruse ogavalgu kui ka nukleokapsiidi valgu ehk viiruse  pärilikkusainet ümbritseva kesta vastu. Farber märgib, et nukleokapsiidi valku leiab organismist suures koguses vaid siis, kui viirus saab kehas end vabalt paljundada.

Kuna lastel nukleokapsiidi-vastaseid antikehi ei leidu, suudab laste immuunsüsteem Farberi hinnangul viiruse paljundamisele kiiresti piiri panna. Ta lisab, et laste immuunsuse vastulöök peatab viiruse nähtavasti enne, kui see üldse kuigivõrd paljuneda jõuab.

Kogenematute T-rakkude etteaste

Donna Farber oletab, et lapsed seljatavad koroonaviiruse kergesti, sest nende T-rakud on suhteliselt kogenematud. T-rakud on osa inimese omandatud immuunsusest, mis tähendab, et need õpivad elu jooksul kohatud haigustekitajaid edaspidi ära tundma. Kuna laste T-rakud on suuresti treenimata, võib neist reageerida uuele viirusele suurem hulk.

Teiste uuringute järgi pole selgitus nii mustvalge. Koroonahaigete uuringus, kus osales 60 täiskasvanut ning 65 last ja noort, oli täiskasvanute T-rakkude vastulöök viiruse ogavalgule tugevam kui lastel ja noortel. Farberi sõnul mõõdeti selles uuringus pigem kogenud T-rakkude vastust kui naiivsete T-rakkude tegevust. Lastel pole lihtsalt kogenud T-rakke veel sama palju.

Southamptoni Ülikooli haigla laste nakkushaiguste uurija Alasdair Munro hinnangul võib laste hea vastupanuvõime koroonaviirusele olla seotud ka nende tugeva kaasasündinud imuunvastusega. Ta lisab, et laste kiire ja ulatuslik immuunvastus võib kaitsta neid kehas nakkuse levimise eest. Paraku on kaasasündinud immuunsust Munro sõnul keeruline uurida ja tekib küsimus, miks see immuunsus teisi viiruseid sama edukalt ei tõrju.

Muud tegurid

Lisaks uuele koroonaviirusele levitavad just lapsed teisigi hooajalisi koroonaviiruseid, mis põhjustavad muu hulgas tavalist külmetust. Ehkki osa teadlasi oletab, et lapsi kaitseb koroonaviiruse eest mõneti teiste hooajaliste koroonaviituste läbipõdemine, jäävad uurimistulemused Alasdair Munro sõnul siinkohal vastakateks.

Muu hulgas viitab osa uurimistöid, et lapse organismi jõuab viirust üldsegi väiksemas koguses, sest lapse ninas pole veel sama palju ACE2 retseptoreid kui täiskasvanul. Koroonaviirus vajab rakkudeni jõudmiseks aga eeskätt just neid valke. Uurijate sõnul võib seegi eripära seletada, miks esineb lastel koroonaviirust täiskasvanutest vähem.

Munro sõnul pole laste kergemal põdemisel siiski tõenäoliselt üht ja ainumast põhjust. Bioloogia ei tööta üldiselt nii lihtsalt, tõdeb ta.

Artikkel ilmus ajakirjas Nature News.