Teadusgrantide jagamine tekitab pingeid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Teadus- ja arendusnõukogu 5. veebruari istung, kus otsustati muuta Eesti Teadusagentuuri uurimistoetuste jaotust.
Teadus- ja arendusnõukogu 5. veebruari istung, kus otsustati muuta Eesti Teadusagentuuri uurimistoetuste jaotust. Autor/allikas: Vabariigi Valitsus

8. detsembril avaldatud Eesti Teadusagentuuri uurimisprojektide konkursi tulemusi kajastav statistika näitab, et humanitaarteadlased küll esitavad palju taotluseid, ent grante määratakse neile vähe. Tänavu komisjonile laekunud 71-st avaldusest rahuldati 11.

Aastaid teadusrahastuse arenguid jälginud Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna teadusprodekaan Riho Altnurme sõnul oli varem arusaam, et kui teadlane on oma erialal hea, siis saab ta ka grandi. Enam aga nii pole: "Viimasel ajal on see ikkagi jäänud õnnemänguks."

Retsensentide ja komisjoni tööle Altnurme etteheiteid ei tee, kuna nemad ei saa ise otsustada selle üle, missugused projektid üleüldse rahastust vääriksid, vaid peavad langetama otsuseid teadusvaldkondadele juba eos määratud protsentide ulatuses. Selles fikseeritud jaotuses on aga veel tunda nõukogude aja pärandit.

Teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel tunnistab, et otsustajatele on ajalooliselt kujunenud valdkondade rahastamise proportsioonid ette antud.

Muutused juba toimuvad

Koppeli sõnul pole aga Eesti humanitaarteaduste osas sugugi regiooni kõige kitsim riik. Ta andis ka lootust, et lähima kolme aasta jooksul jõutakse lõpule reformiga, mille tulemiks on senise fikseeritud rahajaotuse asendamine algoritmipõhisega.

Tänavune taotlusvoor ongi esimene üleminekuaja konkurss ning sellest tulenevalt jaotati uue aasta senisest suurem rahapott sääraselt, et humanitaarteadustele tuli juurde poole rohkem raha, kui lõppenud grantidest vabaks jäi.

"Seni väga suure rahastussurve all kannatanud sotsiaalteaduste, humanitaarteaduste ja kunstide ning põllumajandusteaduste ja veterinaaria valdkonna olukord paranes ühe protsendi võrra." kinnitas Koppel.

Ka Altnurme sõnul ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et kuigi humanitaarteadlastele määratud grantide arv pole kasvanud, on nende kaudu laekuv raha siiski aastate jooksul kordades tõusnud.

Teaduse rahastamine on mitme tükiga pusle

Ehkki grantide jagamine tekitab teadlaskonnas alati nii elevust kui nördimust, ei maksaks Koppeli sõnul unustada, et tegemist on kõigest veerandiga, see tähendab väikese osaga teaduse rahastamise üldisest eelarvest, kuhu kuulub ka näiteks baasfinantseerimine, mille kasutamisele avalikult tähelepanu ei pöörata.

"Humanitaarteadlastel on see eelis, et neil on olemas mitu uurimisinstituuti, kus nad töötavad: Kirjandusmuuseum, Eesti Keele Instituut ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. Neid asutusi peab riik üleval. Niisugust luksust teistel pole," tõi Koppel välja.

Altnurme kogemus ütleb samuti, et baasfinantseerimise kasvu abil saab toetada tublimaid taotlejaid, kes on grantidest ilma jäänud. Selline ajutine abi on võimaldanud uurijail siiski teaduse juurde jääda ja hiljem taas grandile kandideerida ja ka rahastus pälvida.

Altnurme toob positiivsena välja, et laiemalt on hakatud mõistma, et humanitaarteadused on hädas. "Toetab näiteks see, et Postimees pakub grante monograafia kirjutamiseks ning eesti kultuuri ja ajalooga seotud uurimistööks."

Tartu Ülikooli genoomika ja biopankade professor Andres Metspalu on aga skeptilisem: "Öeldakse küll, et baasfinantseerimine on tõusnud – öeldi, et saite ühe protsendi (SKT-st, toim.) aga ainult 40 protsenti sellest läheb Haridus- ja teadusministeeriumile, 40 protsenti läheb ju Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile ja sealt küll teadlased mingit raha kätte ei saa," leiab ta.

Suletud ring

Ka loodusteadusi esindav Metspalu kasutab grandiraha süsteemi iseloomustamiseks sõna "õnnemäng". "Väga head projektid ei saa toetust, kuna raha on vähe ja projekte palju, mistõttu juhuslikkuse komponent on väga suur," avaldab ta arvamust. 

Sama rõhutab ka Teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel ise, kelle sõnul taotluste pingerea esiotsa hinnete vahed on väga väikesed kõikides valdkondades, mitte ainult humanitaarias: "Kui taotlusi on väga palju, siis edukuse protsent ongi põhimõtteliselt madalam."

Seega oleks keerulises olukorras "süüdi" justkui kõik teadlased ise, kes teevad tööd, kirjutavad taotlusi ja viivad seeläbi konkurentsi lakke. Kas ja kuidas käimalükatud reform pingeid leevendab, näitab aeg. "Muutused ei saa olla kiired, sest seal taga on inimesed," võtab Koppel teema kokku.

Toimetaja: Maarja Merivoo-Parro

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: