Miks reaal- ja humanitaarmaailm on üksteisest nii kaugeks jäänud?

Võib öelda, et see protsess on uusajast läbi tööstusrevolutsiooni pihta hakanud ja reaalteadused on läinud pjedestaalile, kuna nad tõepoolest on loonud käega katsutavat materjali – olnud praktilised, võimaldanud mõõtmistulemusi ja sellist maailma, mis on katseklaasis mõõdetav ja korratav. See on võimaldanud tehnoloogial areneda ja ehitada modernseid linnu.

Seal kõrval olid mingisugused kirjandusinimesed, kes rääkisid jalg üle põlve inimeseks olemisest ja võib-olla mõtlesid välja mingisuguse toreda luuleteooria, siis ei olnud imestada, et reaalteadus tõstis ennast natukene kõrgemale, puhtalt sellise loomuliku elu tulemusena. Aeg oli lihtsalt selline.

Humanitaarteadustel ei olnud siis pakkuda sellist käega katsutavat asja. 

Jah, just nii. 19. sajandi keskpaigus erinevad pooled küll kirjutasid raamatuid à la "Teadus, kultuur, "Kultuur ja teadus", "Kirjandus ja teadus", aga mõlemad pooled järjest üritasid ennast kaitsta. Tõesti, humanitaarid olid pigem pehmemeas rollis.

Teie olete uurinud kirjandust ja natuke kirjanduse rolli humanitaar- ja reaalteaduste pingestatuses. Milline on kirjanduse roll sellises olukorras?

Kirjanduse pool on ühtlustada seda elu inimlikku poolt. Ja võib-olla miks mitte peegeldada füüsikutele, et ka nemad loovad narratiive – see on ka mingis mõttes lugu, mida nad räägivad.

Kas kirjandus saab selle elu inimliku poole ühtlustamisega hakkama või kuidas ta üldse on selle rolli täitmisega hakkama saanud?

Kaasaja kirjandus saab ikka hakkama, see on üsna arenenud eri suundadesse. Kaasaja kirjanduse uurimine on hästi interdistsiplinaarne. See on üsna loomulik suund olnud, et ühe jalaga on astutud ka füüsika paati, nii et saab hakkama ikka ja vaadata asju väga laiast vaatevinklist.

Kas füüsika paati astumine ei tundu olevat riskantne samm, et minna oma kirjandusteadusega füüsikute pärusmaale?

Ma vaataksin seda tantsusaali kujundi kaudu. Kirjanik vaatab füüsikut justkui mingisugust kaunitari kuskil tantsusaali teises otsas. Vaatab, et väga kena, aga puudub justkui see keel. Samaaegselt on iha ja ärritus tema vastu. /--/ On mingisugune objekt, mis sul on puudu, aga sa tahad seda kätte saada, samas see ärritab, et temal see on, aga sinul seda ei ole. Siin tekibki selline automaatne pingeväli.

Mis objekt on siis füüsikul ja mis kirjandusteadlasel?

Võib-olla füüsikul on puhas mõtlemine. Kirjandusinimestel on ilus hägu – ilus, viimistletud ja viimistlemata elu kaos. Mida enam liigume kaasaegse füüsika poole, seda enam müstika poolt ja kaost tuleb lähemale. See on teinud võimalikuks ka selle, et kvantajastu muutub kirjanikele ja kirjandusuurijatele hästi ligitõmbavaks.

Mainisite sellist mõistet nagu kvantajastu. Mida see siis täpsemini endast kujutab? Kas see on kuidagi seotud kvantfüüsikaga?

Nüüd on see olukord, kus füüsikud kindlasti kuulavad [podcasti] ja hakkavad otsima, kas mul on komakohad ja kõik terminid õigesti öeldud. See on selline 20. sajandi alguse suund, mis tekkis füüsikas ja mis on arenenud läbi sajandi. Praegu teeb see minu arvates ka sellist võidukäiku. Eriti argiuudistes on uusi kvantteemalisi käsitlusi tulnud: kvantinternet, kvantkeemia, kvantbioloogia, kvantkirjandus jne.

Võtakski kvantkirjanduse teema, kuna sellega olete teie kõige rohkem tegelenud. Tõenäoliselt kvantbioloogia või kvantfüüsikaga niipalju ei ole, kuna see pole ka teie eriala. Kas kvantkirjandus peaks siis leidma ühisosi füüsika ja kirjandusteaduse vahel?

Seos kaasaja kirjanduse uurimise ja kvantkirjanduse vahel on üsna hägune. Ma arvan, et see quantum fiction või kvantkirjandus natukene juhib valele teele, aga pikemas plaanis ta juhatab kuidagi need otsad kokku. Kui kirjandusuurija loobub oma baasuskumustest ja hakkab vaatama ka oma alast rohkem välja ja satub selle kvantteema otsa, siis ta paratamatult viib need kaks maailma rohkem kokku.

Mida see kvantkirjandus siis üldiselt tähendab, et mida see "kvant" seal teeb?

Kirjanduses saab seda seostada vaatlusolukorraga. Meil on justkui iga vaatlus uus. On mingisugune duaalsus või mingisugune kvant, quantus, või kogum, et mateeria võib olla nii laine tasandil kui ka tava füüsikalises olekus. Oletame, et Einstein – kelle näide see on – otsustab minna magama ja teeb oma magamistoa ukse lahti, siis ta oma vaatlusega loob selle voodi seal. Enne seda voodi hõljus õhus lainelises olekus. Sellel hetkel, kui tal oli kavatsus seda vaadelda, tekkis see voodi sinna. Kirjanduses saab ka luua mingis mõttes samu vaatlusolukordi, kus reaalsus tekib läbi vaatluste, see on ka klassikaline kvantkirjanduse tunnus.

Nimetage mõned kvantkirjanduse olulisemad teosed, mida võiks lugeda, et paremini aru saada, mis see kvantkirjandus õigupoolest on.

Üks autor on Vanna Bonta, tal on selline romaan nagu "Flight: A Quantum Fiction Novel". Seda võiks tõesti lugeda, aga see on ka šabloonnäide. Minule šabloonid väga ei meeldi. Uurijal jääb vähem võimalusi otsida seda kvanti. Ma ise soovitaksin vaadata pigem selliseid autoreid, kellel kvantmaailm on nähtamatumal pinnal. Sellest vastusest võiks saada ka uue Facebooki grupi pealkirja "Virginia Woolf kvantteooriat ei karda". Virginia Woolf on kindlasti üks selline autor, kellest on tehtud uusi, ägedaid analüüse just läbi kvantteooria. Tema romaan "Lained" peegeldab hästi sellist põnevat kvantteooriat, mida uurib üks autor, kes kasutab ühe füüsiku teooriat, mis ühendab väga hästi kultuuri- ja füüsikamaailma.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kvantkirjandus annab mingisugused ühisosad füüsika ja kirjandusteaduse vahel, aga siit tekib küsimus, kas neid ühisosi näevad ainult kirjandusteadlased või neid võivad isegi näha ka füüsikud.

See on täiesti paratamatu, et need seosed tekivad, aga elu ise pakub olukordi, kus üks või teine pool leiab need ühisosad. /--/ Ühisosad tekivad täiesti paratamatult. Elu ise suunab neid, meil on selline tunnetus ära tabada neid momente. Ma usun, et füüsikud ja kunstiinimesed, kirjandusinimesed teevad tulevikus koostööd.

Kas saame siis võib-olla sellest vanast taagast lahti, et reaalteadused on päris teadused ja humanitaarteadused on mingisugune muu tilulilu?

Ma arvan, et kaasaegne inimene üldsegi ei suuda oma peas sellises vastuseisude maailmas elada, kuigi võib-olla olevikupilt on teistsugune. Minu põlvkond ja minust nooremad võib-olla ei ela sellises duaalses maailmas ja iseenesestmõistetavalt hakkavad koostööd tegema. Või siis teevad oma asju ja elu ise juhib nendega koostööd tegema. Hierarhiline maailm ei ole tuleviku teema.