Tsistertslased oskasid keskajal head äri teha ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Paiganimedes säilivad mälestused olnust. 1942. aasta kaardil on Hara laht nimega
Paiganimedes säilivad mälestused olnust. 1942. aasta kaardil on Hara laht nimega "Papon wiek" ning Eru laht nimega "Monk wiek". Autor/allikas: Ostsee Estnische Küste Kap Juminda bis Vergi. ERA.T-6.3.1233 leht 1.

Tsistertslaste tugev ärivaist võimaldas neil tunda ära võimalikku rikkust seal, kus seda esialgu ei paistnud olevat. Just laiahaardelise ja mitmekülgse tegevuse tõttu on nende panus meie piirkonda märksa mitmekihilisem, kui ühelt religioosselt ordult oodata võiks.

Tsistertslaste majanduslikud ambitsioonid ja isemajandamise progressiivsus eristasid neid teistest kloostriordudest, mis olid suunatud pigem sisekaemusele ja teoloogilisele tööle.

Ühiselu aluseks olnud Püha Benedictuse reeglistiku järgi peeti mõõdukat füüsilist tööd issandale meelepäraseks. Õigupoolest pidigi tööd tegema selleks, et liigse vaba aja tõttu patumõtted pähe ei kerkiks.

Usuti, et töö aitab ka enesedistsipliini kasvatada ja toetada vaimset arengut, mis omakorda võimaldab usku sügavamalt mõtestada.

Kloostrimõisad kui suurfirmad

Tsistertslaste ordu asutati Prantsusmaal 1098. aastal ja see laienes kiirelt üle kogu Euroopa. Suuresti oli ordu edu taga kloostrimõisate (grangium) võrgustiku rajamine, kust saadi tulu kloostrite ülalpidamiseks ja jäi veel ülegi.

Munkade ja nunnade asemel tegid kloostrimõisates tööd hoopis ilmikvennad või -õed, ehk kloostrielu reegleid järgivad, kuid munga- või nunnatõotust mitte andnud abilised. Just nemad olid sageli ka juhirollis.

Keskaja kontekstis olid tsistertslaste kloostrimõisad tõelised suurettevõtted ning ilmikvennad ei pruukinud sugugi olla ühiskonnaheidikud, kel justkui muud võimalust söögi teenimiseks polnud. Pigem olid eelistatud kohalikud kõrges seisuses hea organiseerimisoskusega isikud, kes peale maavalduste ja muu vara tõid kloostrimõisatesse kaasa tutvused ja sidemed ning teadmised  kohalike olude kohta. Kloostritest kaugetel asuvates kloostrimõisates oli nende käes üsna palju võimu ja autonoomiat.

Miks olid nende kloostrimõisad nõnda edukad? Eks ikka seetõttu, et lisaks põllupidamisele tegelesid tsistertslased veel mitme alaga: neil oli õigus omada veekogusid koos sadama- ja kalastustuskohtade, samuti pärli- ja kalakasvatustega.

Tsistertslastel olid ka veskid ja sepikojad, kaevandused ja kivimurrud. Nad tootsid rauda, soola, lupja, tõrva, sütt, küttepuid, telliseid, katusekive, ehituspuitu ja laevaehitusmaterjale. Ordul oli ka õigus kasvatada ja aretada tõuhobuseid ning kariloomi, rajada viinamarjaistandusi ja toota veini, pidada mesilasi ja toota vaha, pruulida mõdu ja õlut ning palju muud. 

Karukasukad ja pärlid Kolgast

Eesti aladele rajasid tsistertslased viis kloostrit: Kärknas ja Padisel olid mungakloostrid, Lihulas, Tallinnas ja Tartus aga nunnakloostrid. Kloostritega kaasnes arvukalt kloostrimõisaid.

Neist tõenäoliselt üks vanemaid asub Tallinna ja Rakvere vahel Kolgas, kus tegevus käis juba 13. sajandi alguses. Mis võis selles kolkas tsistertslastele sümpatiseerida? Ilmselt on süüdi mitmekülgsed loodusolud, mida ettevõtluses pruukida sai.

Võib arvata, et suurtest metsadest ümbritsetud Kolgas toodeti kõiksugu ehitusmaterjali. Mets oli tulus ka seetõttu, et sealt sai hankida ulukiliha ja kõrgesti hinnatud karusnahka. Kolga lähistel asuva Kahala järve piirkonnast saadi teist toona olulist ehitusmaterjali paekivi.

Tallinna 1363.-1374. aastate tehinguid kajastavas "Tallinna wanimas arweraamatus" on neli tehingut Kolgaga. Kõik peale ühe on sõlmitud just nimelt puude peale, mida parvetati Tallinna meritsi. Vägagi erandlik tehing leidis aset 1372. aastal, kui Tallinna linn sponsoreeris Kolga sadamasilla parandustöid, mis viitab sadama strateegilisele tähtsusele.

Kunagisele suurele kaubandusteele ehk Idateele (Austrvegr) jääv Kolga sadam paiknes topograafiliselt igati heas asupaigas, asudes Juminda poolsaare varjus Kolga lahesopis – tänapäeva Tsitre külas Muuksi linnamäe all. On arvatud, et Tsitre küla nimi tulebki tsistertslastest ning Muuksi viitab munkadele.

Peale metsade ja jõgede piirab Kolgat kagu- ja lõunasuunas soine ala, sealhulgas tänagi populaarne Viru raba, kust teoreetiliselt võidi omal ajal saada soorauamaaki ning põlluväetiseks turvast. Kolga kandis voolab ka Pärlijõgi, mis on ainus jõgi Eestis, millest võib veel leida ebapärlikarpe.

Kultuuritegelane Walter von Wistinghausen on oma mälestustes meenutanud, kuidas 19. sajandil käis Kolga mõisarahvas Pärlijõe vahimajakeses jõevähke söömas. Ta kirjutab ka, et pärlitega kaunistatud ehteid olnud igal pereliikmel ja sugulastelgi. Ehk võisid Kolga pärlid omal ajal huvi pakkuda ka tsistertslastele? Kirjalikke tõendeid selle kohta paraku pole.

Konkurents ja laiem mõju

Tsistertslaste misjonitöö oli majanduslikult ambitsioonikas, ent kapitalistlik regi ei libisenud neil siiski nii libedalt kui võiks arvata. Näiteks Padise kandis tekkis ordul kalastamisõigustega seoses sekeldusi. Jägala jõele rajatud veski põhjustas aga palju pahandust kohaliku rahvaga.

Tsistertslaste tugev ärivaist võimaldas neil tunda ära võimalikku rikkust seal, kus seda esialgu ei paistnud olevat. Just laiahaardelise ja mitmekülgse tegevuse tõttu ongi nende panus meie piirkonda märksa mitmekihilisem, kui ühelt religioosselt ordult oodata võiks.

Lisaks Kolga mõisale, on tsistertslastega seotud eellugu teada ka näiteks hilisemate Palmse ja Aa mõisate puhul. Ordu jälgi leidub meie kultuurmaastikul veelgi, neid tuleb lihtsalt osata märgata.

Toimetaja: Maarja Merivoo-Parro

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: