UURING TAGASIVÕETUD: väikseim dinosaurus meenutas koolibrisarnast lindu

Birma põhjaosast leitud saja miljoni aasta vanuses merevaigutükis peitus tiivuline saurus, mille pikkus jäi alla kuue sentimeetri.
Avastamise hetkel arvati olevat väikseim linnusarnane dinosaurus, ei ole siiski dinosaurus. Uuemad leiud viitavad, et tegu oli roomajaga. Kuna teadusilmas on tavaks eksimustest kiiresti teavitada, siis teeb seda ka Linnuvaatleja – 22. juulil 2020 võtsid uuringu autorid artikli ajakirjast Nature tagasi ning sellel on lisatud märge retracted.
Uuring ei ole siiski vale – leiu kirjeldus on õige, sel on mitmeid tunnuseid, mida ei ole varem fossiilidel nähtud. Lisaks on tegu unikaalse leiuga. Järeldus, et tegu on dinosaurusega, on uute andmete valguses paraku väär. Paleontoloogias on varasemate teadmiste täpsustumine tavapärane (nagu teaduses üldiselt), sest sageli on leiud osalised ning see raskendab järelduste tegemist.
Viglione, G (2020). World's smallest dinosaur is probably a lizard.
Miljonite aastate eest Maal elanud dinosaurustest on üks tuntumaid türannosaurus, kuid teatakse ka mitmeid teisi suuremaid dinosauruseid. Kuna suured loomad kipuvad saama rohkem tähelepanu ja suuremate loomade fossiilid ka säilivad paremini, võib jääda ekslik mulje, et kõik dinosaurused olidki suured, kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.
Tegelikult oli enamik dinosauruseid väikesed, ligikaudu kassi suurused, kuid oli siiski ka veel palju väiksemaid – nemad olid ligikaudu sama väiksed kui koolibrid. Kuna väikeste loomade luud ja pehmed koed säilivad halvasti, on seni teada vaid seitse väga väikese dinosauruse säilmed.
Hiljuti leiti Põhja-Birmast 99 miljonit aastat vana merevaigutükk, milles olid erakordselt hästi säilinud linnulaadse dinosauruse kolju ning ka pehmed koed. See oli aeg, mil dinosauruste liigrikkus Maal oli suur. Leiu puhul oli tegu teadusele uue liigiga, kes sai nimeks Oculudentavis khaungraae. Eesti keeles võiks see tähendada Khaung Ra silmade ja hammastega lindu (oculus - silm, dentes - hambad, aves - lind).
Tegu on seni teadaoleva väikseima mesosoikumiaegse dinosaurusega, kes oli veidi väiksem tänapäevasest kõige väiksemast linnust – kimalaskoolibrist, kelle pikkus jääb alla kuue sentimeetri ja kaal 2,5 grammi piirile.
Leitud fossiili lõualuudel on säilinud hambad ning ajukolju pikkus on 7,1 millimeetrit. Näiteks tänapäeval elaval pisikoolibril (Mellisuga minima) on see 8,8 millimeetrit. Tänapäeva linnuliikidest ongi O. khaungraaega võrreldava suurusega koljud ainult koolibritel. Merevaigu geokeemia viitab, et see liik pärineb saarelt, mis omakorda selgitab ka liigi väiksust – just saartel esinevad tavaliselt väikesed liigid või on kehamõõtmed kahanenud.
Mida on võimalik leiu põhjal järeldada liigi ökoloogia kohta? Oculudetavise silma ehitus näitab, et tema nägemine erines kõigist tänapäevaste lindude omast. Sisalikele sarnane silmaehitus viitab, et lind oli päevase eluviisiga – sellele viitab silma väike pupill; öise aktiivsusega loomadel on pupillid suured. Lisaks paiknesid linnu silmad pea külgedel, mistõttu ei näinud ta ilmselt binokulaarselt nagu näiteks röövlinnud, või kui, siis oli nägemine binokulaarne vaid osaliselt.
Kuigi valdavalt kippusid tolleaegsetel lindudel hambad taandarenema, oli Oculudentavisel hambaid rohkem, kui teistel teadaolevatel mesosoikumi lindudel, mis viitab, et tegu ei olnud pelgalt taimetoitlasega. Seni on lindude hammaste rohkust seostatud kalade söömisega, kuid Oculudentavise puhul on see kaheldav, kuna leitud fossiili keel ja ülalõug ei sarnane tänapäevaste kalatoiduliste lindude omaga.
Siiski viitab lõugade ehitus röövtoidulisusele – saagiks võisid olla väikesed lülijalgsed ja teised selgrootud, keda on sama piirkonna merevaigust leitud samuti ohtralt. Kolju ehitus näitab, et vaatamata väiksusele oli linnu hammustus suhteliselt tugevam kui teistel iidsetel lindudel.
Esimesed uuringud piirdusid leiu kirjeldamisega, kuid tulevikus loodetakse tehnoloogia arenedes biokeemiliselt analüüsida pehmeid kudesid, mis võivad heita valgust linnu elu detailidele, näiteks värvile.
Uuring ilmus ajakirjas Nature.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa