Teadus näomaskide taga: kaitsva mõju kohta napib häid uuringuid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Maski kandmine tõkestab viiruse levikut eeskätt juhul, kui seda kannavad nakatunud.
Maski kandmine tõkestab viiruse levikut eeskätt juhul, kui seda kannavad nakatunud. Autor/allikas: Pixabay

Maskide kandmine vähendab võimalust hingamisraskusi põhjustavate viirustega nakatumiseks. Kaitsev mõju ei pruugi olla aga kuigi suur ja selgete soovituste andmiseks napib teadusuuringuid, osutavad kaks teaduskirjanduse ülevaadet.

"Seniste uuringute põhjal tõuseb maski kandmisest pigem kasu kui kahju. Samas on aus öelda, et me ei tea, kui palju need aitavad. Mõistlikum oleks jätta need tervishoiutöötajatele. Nende puhul on kaitsev mõju selgemalt tõestatud ja kõigele lisaks peavad nad puutuma päeva jooksul kokku paljude haigete inimestega, sh võimalike koroonaviiruse-kandjatega," sõnas Tom Jefferson, mittetulundus-ühingu Cochrane epidemioloog ja ühe maskide tõhusust käsitleva ülevaate juhtivautor.

Oluliseks muutub isegi väike erinevus

"Võid küsida saja haiguste ennetamisega tegeleva eksperdi arvamust ja saada peaaegu sama palju erinevaid vastuseid. Seejuures kinnitaksid neist kõik, et käituvad teaduspõhiselt. Taoline probleem tekib alati, kui meil pole hea kvaliteediga teadustöid," lisas teise ülevaate juhtivautor Paul Hunter, Ida-Anglia Ülikooli meditsiiniprofessor. Vaid üksikutest uuringutest lähtudes võib maailmapilt kergesti viltu minna.

Laias plaanis kattuvad mõlema metaanalüüsi järeldused Maailma Terviseorganisatsiooni hiljuti avaldatud järeldustega. Mõnede uuringute põhjal võib olla näomaskidest kasu haigestunud inimesega samas majapidamises elades või massikogunemistel. Pole aga selgeid tõendeid, et näomaskide kandmine aitab vältida tervete inimeste haigestumist tavalisemates olukordades. Küll peaksid neid kandma nakatunud ja tervishoiutöötajad.

Jeffersoni ja Hunteri isikliku arvamuse põhjal võiks sama teha riskirühmadesse kuuluvad inimesed, kes kodust ilmtingimata lahkuma peavad. Muu hulgas kuuluvad nende sekka kroonilisi haigusi põdevad või vanemaealised kodanikud.

Saatan pisiasjades

Jeffersoni metaanalüüs haaras 15 juhuslikustatud kliinilist katset. Hunteri ülevaatesse kaasati lisaks 12 kliinilisele katsele 19 vaatluslikku uuringut. Paari erandiga keskendusid kõik gripile või gripilaadsetele haigustele. "Me ei tea, kas neid tulemusi saab otseselt uuele koroonaviirusele üle kanda. Midagi paremat meil võtta pole," tõdes Jefferon.

Uue viiruse peamiste levikumehhanismide osas puudub täielik selgus. Olulisemana pole tekkinud erinevalt gripist elanikkonnas uue koroonaviiruse vastu isegi veel osalist karjaimmuunsust.

Kõigele lisaks käituvad inimesed pandeemia ajal tavapärasest teisiti. Igapäevased teated haigestunud kuulsustest ja isegi peaministritest näivad manitsevat inimesi ettevaatusele rohkem, kui näiteks gripi leviku pidurdamiseks korraldatavad teavituskampaaniad. Pandeemiale lähenenud SARS-i puhangu ajal tehti vaid üksikuid uuringuid.

Juhuslikustatud kliinilistes katsetes haigestusid Hunteri analüüsi põhjal maskikandjad seda mitte teinutest gripisarnastesse haigustesse 6–7 protsendi võrra harvem. "Vahe on liiga väike, et see oleks oluline. Äärmiselt tõenäoliselt on aga maskide kaitsev mõju suurem," sõnas Hunter.

Tavaliselt on juhuslikustatud kliinilised katsed kaasaegse meditsiini kuldstandard. Piltlikult kasutataks meditsiiniprofessori hinnangul ilma nendeta praegu COVID-19 ravimiseks kaane või teise olevusi, et nendega inimestest halb veri välja imeda.

Maskide puhul pole neist sedavõrd palju kasu. Hakatuseks saavad inimesed aru, kui nad maske ei kanna ja tegu on platseeboga. See paneb neid oma käitumist muutma.

Tõsisema probleemina pole seni korraldatud juhuslikustatud kliinilised katsed kuigi heal tasemel. Mitmed uuritavad otsustasid poole katse pealt maskide kandmisest loobuda. Samal ajal võtsid mõned neist hoiduma pidanud inimesed nõuks maske siiski riskide maandamiseks kandma hakata. See vähendab ühtaegu rühmade vahelisi erinevusi ja seab teadustööd ebakindlamatele alustele.

Üle jääb võtta appi vaatluslikud uuringud. Inimestele selgete juhiste andmise asemel jälgitakse nende käitumist. Omad probleemid on ka neil. Inimeste mälu on kehv. Igaühel pole meeles, kas nad kandsid kahe nädala eest maske või kui palju nad seejuures inimestega suhtlesid. Taolistes läbilõikeuuringutes haigestusid maskikandjad 39 protsendi võrra harvem.

Juhtkontrolluuringutes küündis vahe 67 protsendini. Neid läbi viies langeb teadlastele veelgi suurem vastutus. Maskikandjaid tuleb võrdlusmomendi loomiseks kellegagi võrrelda. Ideaalis erineksid nad vaid maski kandmise poolest. Päris maailmas on täpselt samasuguste ja samamoodi käituvate inimeste leidmine raske kui mitte võimatu.

Nõnda jääb tõde Jeffersoni ja Hunteri hinnangul ilmselt kuhugi vahepeale. Maskide kandmisest on kasu, kuid need pole võluvits.

Universaalse maskikandmise võlud ja vaevad

Tavainimeste hulgas on uuritud maskide kaitsvat mõju veel vähem kui tervishoiutöötajate seas. Nõnda on Tom Jeffersoni ja Paul Hunteri sõnul raske öelda, kui palju kasu tõuseb universaalsest maskide kandmisest.

Haigestumise ennetamise kontekstis on uuritud seda näiteks SARS-i epideemia ajal Hongkongis. Kuigi maskidest tundus kasu olevat, pole võimalik öelda, kui suure osa haigestumise vähenemisest sai kanda maskidele ja kui suure osa sellega kaasnevale sagenenud kätepesule ja teistest füüsiliselt eemale hoidmisele.

Hunteri hinnangul leidub mõjuvaid väiteid nii maskide lauskandmise toetamiseks kui ka selle vältimiseks. COVID-19 kohta avaldatud teadustööde põhjal võivad levitada nakatunud viirust juba vähemalt päeva enne väliste sümptomite ilmnemist. Osad inimesed võivad põdeda haiguse läbi viisil, et ei saa sellest ise arugi.

Mõnedele uue koroonaviirusega võrreldava suurusega viirustele piisab enda levitamiseks juba rääkimisel ja hingamisel moodustuvatest tillukestest tilgakestest – aerosoolidest.

Maskide igaks juhuks ennetavalt kandmisega saaks seeläbi viiruse levikut aeglustada. Kirurgimaskid on mõeldud olemuslikult eeskätt suust väljapaiskuvate piiskade peatamiseks. Kriisiolukorras tuleb mõelda aga maskide kättesaadavusele. Sõltuvalt materjalist tuleks vahetada neid 2–3 tunni tagant. Neid kõigile jagades ei pruugi jätkuda neid riskirühmadele.

Võltsturvatunne

Veebis levivate õpetuste põhjal ise maskide valmistamine ja kandmine pole teadustööde põhjal mõistlik. "Selle mõju uurinud teadustöid pole kuigi palju, kuid nende põhjal seostub riidemaskide kandmine suurema nakatumisriskiga," viitas Jefferson.

Võrreldes meditsiinilisi maske kandnud inimestega haigestusid seda teinud enam kui 13 korda sagedamini. Samuti haigestusid riidemaske kandnud inimesed kolm korda sagedamini kui kirurgimaske kandnud kontrollrühm. Teadlased ei saanud eetilistel kaalutlustel siiski paluda, et nad maske üldse ei kannaks. Olemasolevate tõendite kohaselt ei vähenda need seega haigestumisriski.

Paul Hunteri vaatenurk ühtis selle põhjuste osas suuresti Maailma Terviseorganisatsiooni omaga. "Maskide kandmine võib muuta inimesi riskialtimaks. Näiteks võivad jätta nad kergekäelisemalt käed pesemata või loobuda füüsilise distantsi hoidmisest. Seega võib õõnestada see meie kultuuriruumis tegevusi, mis töötavad tõestatult isegi paremini," viitas meditsiiniprofessor.

Omaette probleemina tõi ta välja inimeste kogenematuse. Maskide õigesti ette panemine nõuab teatavat vilumust. Eestis on juhtinud sellele teiste seas tähelepanu perearst Karmen Joller.

Seni läbiviidud uuringute põhjal on kirurgilistest maskidest vähemalt paberi peal oluliselt suuremat kaitset pakkuvate N95 respiraatoritega seotud nakatumisrisk sama suur kui kirurgimaskide puhul. Jeffersoni sõnul jäävad selle põhjused ebaselgeks.

"On võimalik, et nende pikemat aega kandmine on ebamugavam. Sellele ei pöörata uuringutes tavaliselt väga palju tähelepanu, kuid SARS-i epideemia ajal kaebasid paljud tervishoiutöötajad nende tõttu muu hulgas väsimuse, hingamisraskuste, vähenenud töövõime ja nahaärrituse üle," laiendas epidemioloog.

Mõningase leevenduse saamiseks ei pruugi jälgida nad maskihügieeni nõudeid rida-realt. Samaga peaksid arvestama maske või respiraatoreid kandvad tavainimesed.

Maailma Terviseorganisatsiooni hiljutiste soovituste põhjal peaksid kandma maski ka tavalised inimesed, kes peavad kandma hoolt COVID-19 patsiendi eest. Metaanalüüside põhjal peaks kandma seejuures maski ka nakatunu. Sel juhul vähenes nakatumisrisk ligi 20 protsenti. Muidu jäi see kümne protsendi piirile. Hunteri sõnul tasub välja tuua, et kodustes tingimustes on maskide ainult nakatunule jagamine sisuliselt mõttetu.

---
Hunter tõdes, et laiemas plaanis on vallandanud pandeemia enneolematu andmelaviini. "Peaaegu kõik teadlased üritavad praegu mõnele uurimusele oma nime peale saada ja näidata, et aitavad probleemi lahendamisele kaasa. Mõned tööd on tõesti hädavajalikud, teised head, kuid suurema osa mitte. Tõendite usaldusväärsuse üle otsustamine on muutunud väga keeruliseks," tõdes meditsiiniprofessor. Näomaskide kasulikkuse kohta pole ilmunud tema sõnul viimastel kuudel aga mitte midagi sellist, mida juba varem ei teatud.

"Uuringuid tuleb teha praegu, sest kahe nädala pärast võivad olla ERR-is ja mujal esiküljel juba teised teemad. Maskide tõhusus ei huvita järgmise pandeemiani enam kedagi ja rahulikul ajal on taoliste uuringute jaoks väga raske raha saada. Parem oleks praegust olukorda ära kasutada," lisas Tom Jefferson.

Meta-analüüsid ilmusid võrguvaramus medRxiv.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: