Doktoritöö: halvustavad pildid ja videod on küberkiusamine ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Sageli võib küberkiusamine alguse saada ühe pildi või video postitamisest.
Sageli võib küberkiusamine alguse saada ühe pildi või video postitamisest. Autor/allikas: freepik.com

Ajal, mil suur osa laste päevast möödub ekraani ees, on kübermaailma kolinud ka kiusamine. Lapsed ise tajuvad küberkiusamisena enim halvustavaid pilte ja videoklippe ning seda, kui nende kontode privaatsust rikutakse, selgub Karin Naruskovi värskest doktoritööst.

Küberkiusamine vs tavakiusamine

Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi vastse doktori Karin Naruskovi sõnul on tavakiusamisel kolm tunnusjoont. Esiteks peab kiusamine olema tahtlik ja tekitama ohvrile kas vaimset või füüsilist kahju. Teiseks peab see juhtuma mitu korda ehk olema korduv. Kolmas tunnus on tasakaalutus võimusuhetes ehk kiusaja peab olema ohvrist mingil moel tugevam või kõrgemal võimupositsioonil.

Küberkiusamist saab kirjeldada samade tunnustega, kuid virtuaalses maailmas võib kiusamine olla veel avalik või anonüümne.

"Sageli võib küberkiusamine alguse saada ühe pildi või video postitamisest, mis hakkab kübermaailmas kiiresti levima ning jõuab suure hulga inimesteni," ütleb Naruskov. "Siin tuleb sisse küberkiusamise avalikkuse mõõde, mis tähendab, et küberkiusamise tunnistajateks on sageli suur hulk inimesi. Seetõttu on avalikku küberkiusamist väga raske ohjata ning ka tekkinud kahju on seega suurem."

Anonüümsuse kriteerium väljendub Naruskovi sõnul näiteks varjunimedes ja anonüümsetes kasutajakontodes. "Selline kiusamine tekitab ohvris ebakindlust ja ärevust, sest on raske võidelda kellelgi vastu, keda justkui polekski olemas," ütleb ta. Samuti käituvad kiusajad küberkeskkonnas julgemalt, sest ei näe ohvri vahetut reaktsiooni ega talle tekitatud kahju. 

Küberkiusamise eest on raskem põgeneda, ütleb Naruskov. "Kooliuks sulgub, kuid kübermaailma ukse sulgemisega on olukord natuke keerulisem. Küberkiusamine ei sõltu niivõrd palju ajast ja kohast."

Tõsiduselt ei jää küberkiusamine tavakiusamisele alla. Sageli need kiusamisvormid hoopis kattuvad, kui koolis alguse saanud kiusamine jätkub kübermaailmas või vastupidi. Naruskov näeb seega igasuguses kiusamises üleüldist probleemi. "Pole vahet, kas see toimub tavaelus või kübermaailmas, sest kuskil on keegi, kes kannatab," ütleb ta.

Praegune digiõppeaeg vääriks värske doktori arvates eraldi uurimist. "Raske on öelda, kas õpilased tegelevad kübermaailmas õppimisega ning on niivõrd hõivatud, et küberkiusamiseks ei jää aega või vastupidi."

Ta osutab, et organisatsioonid nagu Kiusamisvaba kool, Targalt internetis ja HITSA on eriolukorrale juba reageerinud. Nimetatud organisatsioonid on andnud õpilastele, lapsevanematele ja õpetajatele juhised, kuidas kübermaailmas tulemuslikult ja turvaliselt toimetada.

"Üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna"

Uurimaks, kuidas lapsed küberkiusamist tajuvad, tegi Naruskov fookusgrupi intervjuusid ning palus õpilastel täita küsimustikku. Intervjuudes osalesid 6. ja 9. klassi õpilased. Küsimustikule vastas 336 õpilast vanuses 11 kuni 17 eluaastat.

Mõlemas etapis esitati lastele stsenaariume, milles kirjeldatud olukordi võib pidada küberkiusamiseks. Stsenaariumites olid võrdselt esindatud küberkiusamise viis kriteeriumit (tahtlikkus, tasakaalutus võimusuhetes, korduvus, avalikkus, anonüümsus) ja neli liiki (kirjalik-verbaalne, visuaalne, tõrjumine ja privaatsuse rikkumine). Stsenaariumite puhul küsiti õpilastelt, kas nad peavad kirjeldatut küberkiusamiseks ning kui tõsiseks nad neid stsenaariume hindavad. Fookusgruppides uuriti lisaks, kuidas nad ise igas kirjeldatud olukorras käituks

Selgus, et õpilased tajuvad küberkiusamist olenemata soost ja vanusest üsna ühtmoodi. Erinevalt hinnati peamiselt küberkiusamise tõsidust. Poisid tajusid küberkiusamist tervamalt, sest nende jaoks olid tõsisemad juhtumid, kus kiusamine kordus, oli anonüümne või avalik. "Vanuselises plaanis tundus küberkiusamine olema tõsisem nooremale vanusegrupile, seda eriti just avalikkuse kriteeriumi puhul," lisab Naruskov.

Kiusamise liikidest pidasid kõik õpilased küberkiusamiseks visuaalset kiusamist ja privaatsuse rikkumist. Neid kahte liiki tunnetati ka tõsisema kiusamisena, eriti nooremas vanusegrupis. "Visuaalne küberkiusamine toimub piltide ja videotega. Privaatsuse rikkumine on see, kui kellegi kontole sisse murtakse eesmärgiga panna konto omanik kuidagi halba valgusesse."

Piltide ja videotega kiusamist pidasid õpilased kõige kiusamisliikidest kõige veenvamaks. Vanema vanusegrupi vastajad tõdesid, et "üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna". Privaatsusest üleastumist hindasid õpilased aga kõige kahjustavamaks kiusamisliigiks.

Tõrjumist tajusid lapsed pigem kui toimetulekustrateegiat kiusamise vastu. "Soovitatakse ju sageli kiusamise lõpetamiseks kiusaja tegevust ignoreerida või blokeerida. Siin tuleb õpetaja ja lapsevanemana lapsele toimetulekustrateegiaid soovitades olla teadlik sellest, et tõrjumine võib tegelikult olla ka üks küberkiusamise liik," juhib Naruskov tähelepanu.

Petlik anonüümsus

Küberkiusamisele iseloomulikke avalikkust ja anonüümsust mõistavad õpilased erineval määral. Naruskovi sõnul selgus intervjuudest, et avalikkusest rääkides oli õpilaste jaoks kõige olulisem teema, kuidas selline kiusamine kahjustab ohvri mainet ja sõprussuhteid.

"Anonüümsusega oli olukord natuke keerulisem," ütleb ta. "Ühelt poolt ei saanud eriti just nooremad õpilased aru, miks anonüümselt kiusata, sest "päris" sõnadega ja näost-näkku situatsioonis saaks seda tunduvalt lihtsamalt ja efektiivsemalt teha. Samal ajal mõisteti aga, et anonüümne inimene võib olla ohtlik ning tal võivad olla halvad kavatsused. See tegi õpilased murelikuks."

Anonüümne küberkiusamine oli Naruskovi sõnul ainus, kus vanemad õpilased soovitasid olukorraga toimetulekuks pöörduda õpetaja poole. Kõikide teiste juhtumite puhul leidsid vanemad õpilased, et nad tuleksid küberkiusamise olukorraga ise toime ega vaja kõrvalist abi. 

"Anonüümsuse puhul on lastele oluline meelde tuletada, et kübermaailmas valitsev anonüümsus on paljuski näiv. See teadmine paneb ehk kiusaja enne tegutsemist mõtlema ja annab ka ohvrile kindlustunde, et kiusaja on võimalik tuvastada ja peatada," ütleb värske doktor.

Kuidas lapsega küberkiusamisest rääkida?

Tööst selgus, et poisid tajuvad küberkiusamist tõsisemana kui tüdrukud. Naruskov soovitab vanematel ja õpetajatel loobuda levinud kujutlusest, et poisid on enesekindlad ja kogenud arvutikasutajad, ning poisse toetada. "Käsitleda tuleks just neid teemasid, mis puudutavad kübermaailma avalikkuse ja anonüümsuse aspekti, sest just nende osas olid poiste hinnangud tõsidusele kõrgemad," täpsustab ta.

Samas ei tähenda see, et ainult poiste või nooremate lastega peaks küberkiusamisest rääkima. Kuigi tüdrukud ei hinnanud küberkiusamise olukordi nii tõsiseks, ei pruugi kiusamise näiv ja tegelik tõsidus Naruskovi sõnul alati kokku langeda. "Seega peaksid ka tüdrukud ja vanemad vanusegrupid olema internetis varitsevate ohtude suhtes teadlikud ning mitte neid alahindama."

Noorema vanusegrupi juures peab Naruskov positiivseks, et nad soovitasid küberkiusamisega toimetulekuks alati pöörduda mõne täiskasvanu poole, olgu see siis lapsevanem, õpetaja, sotsiaalpedagoog või politsei. Vanem vanusegrupp tõi täiskasvanu poole pöördumise välja ainult anonüümse küberkiusamise korral. "Vanema vanusegrupi õpilastele on väga oluline edastada signaal, et nad ei pea küberkiusamisega üksi toime tulema," leiab teadlane.

Veel on Naruskovi sõnul oluline lastega rääkida, millised pildid on sobilikud internetti postitamiseks ja millised mitte. Arutada tuleks, kuidas teha, jagada ja kommenteerida pilte ja videoid niiviisi, et kõik osapooled end hästi tunneksid. "Lapsevanemana ja õpetajana sotisaalmeediasse pilte ja videod postitades tuleb mõelda, mis signaali me oma eeskujuga lastele anname ja need teemad läbi mõelda. Näiteks, kas pildil olev laps on selle avaldamiseks loa andnud," ütleb ta.

Privaatsuse rikkumisest rääkides on värske doktori sõnul olulised teemad, mis puudutavad paroole ja isikliku info jagamist. Näiteks võiks laps teada, millised on turvalised paroolid, kuidas toimida paroolidega ja allalaetud failidega avalikes arvutites ja kuidas hallata erinevate pereliikmete kontosid koduarvutites.

"Praeguses olukorras kasutatakse õppetöös palju veebikaameraid. Seega on praegu oluline jälgida ka, millist infot lapsest ja tema kodust veebikaamera vahendusel avalikkuse ette kuvatakse," paneb Naruskov lapsevanematele südamele.

Laiemalt peab teadlane oluliseks, et õpetaja ja vanem hoiaks lastega usalduslikku suhet. Täiskasvanu võiks huvituda ka oma lapse küberelust, mis moodustab Naruskovi sõnul suure osa laste igapäevaelust.  "Kui ei ole suhtlust ja usaldust, ei jõua vajalik info nende inimesteni, kes saaks aidata ja sekkuda," ütleb ta.

Karin Naruskov kaitses doktoritöö "The Perception of Cyberbullying among Estonian Students According to Cyberbullying Types and Criteria" ("Küberkiusamise tajumine Eesti õpilaste seas küberkiusamise kriteeriumite ja liikide kontekstis") 30. märtsil Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi ning ökoloogia ja maateaduste instituudi doktorikraadide andmise ühisnõukogus.


Viis soovitust, kuidas küberkiusamisega toime tulla projekti Nutikas Elu erilehelt:

  • räägi sellest usaldusväärse inimesega (õde, vend, sõber, ema, isa, klassikaaslane jne);
  • räägi oma vanematele kiusamisjuhtumitest ning arutage koos, mida teha;
  • anna vägivallajuhtumist teada koolis töötavatele inimestele (klassijuhataja, koolipsühholoog, sotsiaaltöötaja, direktor jne);
  • pöördu abi saamiseks internetikeskkonna haldaja poole;
  • helista nõu ja abi saamiseks lasteabitelefonile 116 111 või kirjuta e-postiaadressil info@lasteabi.ee (kirjadele vastatakse viie tööpäeva jooksul).

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: