Tänapäeval on lihtne tutvuda interneti teel nii varaanide kui mitmete teiste liikide fotode, videote ja isegi nende DNA järjestustega. Tõsi, ka see info võib olla just muuseumite andmebaasidesse salvestatud – kuid siinsamas Tartu Ülikooli loodusmuuseumi vitriinis välja toodud kõrbevaraan on miski, mida internetist ei leia... See on seesama isend, mis zooloogidel pool sajandit tagasi Turkmenistani lennujaamas plehku pani ja keda mööda lennujaama koridore ühiselt taga aeti.

On teada lugu, kuidas Kesk-Aasia ekspeditsioonilt naasnud teadlased oma elusloomade kollektsiooni käsipagasisse peitsid, ise hinge kinni hoides, et pakke läbi kompav tollitöötaja (tol ajal pagasit läbi ei valgustatud) loomadelt hammustada ei saaks. Pagasis leidus nii varaane kui madusid ja ühte neist pididki ekspeditsiooniliikmed mööda lennujaama taga ajama. Vähe sellest, teine lugu räägib juhtumist, kuidas stjuardess lennu ajal teada saab, et salongis on elus madu: läheb sellest lennu kaptenile teada andma – mille tulemusena zooloogiahuvilisest piloot teadlase koos maoga lennuki kokpitti kutsub ja loomast vaimustusse satub. Madu lendabki lennu lõpuni koos pilootidega.

Need ja veel paljud teisedki lood on osa Tartu Ülikooli loodusmuuseumi näitusest: "Maailm seljakotis. 100 aastat loodusteaduslikke ekspeditsioone." Rahvusülikooli 100. aastapäeva raames keskendubki Tartu Ülikooli loodusmuuseumi näitus just viimase 100 aasta ekspeditsioonidele ja neile teadlastele, kes on seotud muuseumi kollektsioonide tekkimisega vabariigi algusaastatest peale. Üleüldse on loodusmuuseumi vanimad eksponaadid juba enam kui 200 aastat vanad – näiteks 1803. aastast pärinev Saksamaalt toodud mineraalide kollektsioon.

Kolm ajajärku loodusteaduslikke ekspeditsioone

Ekspeditsioonide lugu on jutustatud läbi kümne juhtisiku, teadlase, kes paljude seast välja valiti. Inge Kukk, loodusmuuseumi kuraator, kirjeldab näiteks Viktor Masingu saatust, kes reisikeelust hoolimata suutis anda olulise panuse muuseumi kollektsioonidesse:

"Masing jagab ühte tüüpilist Eesti teadlase saatust nõukogude perioodil. Ta oli noore mehena mobiliseeritud Saksa armeesse ja teda ei lubatud välismaale, sest peeti kahtlaseks isikuks. Aga Masing otsustas, et kuna Nõukogude Liidus on rohkem kui 50 looduskaitseala, siis teadlasena käib ta vähemalt kõik need läbi ja seda ta ka tegi, ja tõi igalt alalt ülikooli kollektsioonidesse ka tohutult materjali." 

Loodusteaduslikke ekspeditsioone võibki jagada kolme peamisesse ajajärku: nö esimene Eesti Vabariik, mil keskenduti Eesti looduse tundmaõppimisele, sest puudusid võimalused kaugeid reise ette võtta; nõukogude-aegsed ekspeditsioonid Liidu piirides, mil väisati paljusid läbi-uurimata alasid ja toodi kogudesse hulgaliselt objekte; ja kaasaeg, mil kogu maailm on küll teadlastele lahti, kuid mitmed keelud ja reeglid raskendavad proovide kogumist. Viimaste aastate retked on teadlasi rohkem viinud just troopikasse, kus senimaani vähem käidud.

Kuke sõnul on põnevaim sirvida saja aasta taguseid ekspeditsioonipäevikuid ja lugeda toonase elu-olu kohta: "Näiteks esimese Eesti Vabariigi ajal... ega ülikoolil ei olnud siis raha eriti ja ka riiklik ülesanne oli uurida Eesti loodust. Ja ülikooli professorid läksidki ja liikusid põhimõtteliselt mööda tervet Eestit jalgsi. Paar tudengit oli ka kaasas, rühmad olid väga väikesed ja elati ikkagi äärmiselt askeetlikes tingimustes: küll heinarõugu all, küll valla- või koolimajades – on teada lugu, kuidas professor magas põrandal kooli tahvli peal ja tütarlastest tudengitele loovutas voodid."

Ka 1920. ja 1930. aastate ekspeditsioonide varustus oli midagi muud kui kaasajal, mil näiteks kogu DNA proovide kogumiseks vajalik varustus mahub väikesesse seljakotti. Näiteks Teodor Lippmaa on naisele kirjutanud, et "tal on seljas 27,5 kg kaaluv seljakott, peas sääsevõrk, õlal plekist botanisiir taimede korjamiseks ja et väga palav on". Tolleaja professor käis ka looduses valge särgi, lipsu ja kaabuga, sest seisus kohustas. Ka daamide matkariietuseks oli traditsiooniliselt kleit. Nõukogude ajal vahetas klassikalise riietuse välja iseõmmeldud tuulejakk ehk šturma, millel oli palju taskuid varustuse jaoks.

Kuidas on ekspeditsioonid muutunud 100 aastaga?

Olgugi, et kaasaegne infoühiskond on teinud ekspeditsioonide planeerimise kiiremaks ja lihtsamaks, on elu-olu korraldamine näiteks Paapua vihmametsas ka tänapäeval paras väljakutse, kirjeldab Kukk. Kindlasti on toimunud suured muutused seoses teaduse ja tehnika arenguga, sest enam ei pea ja ei tohigi kõike korjata. Piisab kui kaasas on vajalik aparatuur ja paljud proovid saab analüüsida kohapeal. Võrdluseks, Nõukogude Liidu ajal Aasias käies saadeti rongiga Eesti poole tohutuid kollektsioone, samas kui täna võetakse tihtipeale ekspeditsioonilt vaid andmed kaasa.

Ohud ei ole aga kuhugi kadunud: lähiajaloost on teada lugu, kuidas ühe noorteadlaste troopilise ekspeditsiooni ajal pääses putukahammustuse läbi ohtlik algloom tudengi vereringesse. Arstid ei osanud tundmatut parasiiti diagnoosida, inimese nahale tekkisid suured mädakolded ja võttis kaua aega, enne kui õige ravi leiti.

"Nõukogude ajal oli lausa keelatud üksi ekspeditsioonigrupist eralduda," räägib Kukk. "On teada juhus mükoloog Erast Parmastoga, kes 1960. aasta Eesti esimesel noorteadlaste ekspeditsioonil, mida Lennart Meri juhtis, kargas autost maha, öeldes, et siin on toredad seenekohad ja kadus. Teised olnud väga rahulikud, sest oli teada, et ega Erast metsa ära ei eksi. Siiski, mõne aja pärast jõudis ekspeditsioonilaagrisse kuuldus, et karu olevat ühe seljakotiga Eesti poisi nahka pannud. Telefone muidugi metsas polnud ja nii see ekspeditsioonirühm juba vaikselt peiesid pidas. Õnneks ilmus mõne aja pärast seenevana ikkagi välja ja selgus, et kuulujutt oli hoopis ühe salaküti poolt rühmale kättemaksuks lahti lastud."

Samalt ekspeditsioonilt on teada teisigi kuulsaid lugusid, mida detailsemalt võib lugeda ka Lennart Meri raamatust "Lähenevad rannad":

"Tookord oli ekspeditsioonil kaasas ka Tartu Ülikooli zooloog Harri Ling ja tema eesmärk oli tuua ülikooli kollektsiooni kaks Kaug-Ida looma: üks oli siis Middendorffi karuks kutsutud kodiaki karu ja teine oli ülikooli esimese zooloogiaprofessori Eschscholtzi esmakordselt 1829. kirjeldatud lumelammas (Ovis nivicola). Karu saadi kätte, aga lumelambad olid kogu-aeg liiga kaugel ja laskeulatusest väljas. Nii saabus juba ekspeditsiooni lõpp ja päris viimasel päeval tuli Harri Ling koos kohaliku jahimehega laagrisse, kahevahel Eschscholtzi lumelammast kandes. Rõõm oli muidugi kõigil suur, et loom kätte saadi. Selle auks tehti pidu, kokaks oli Lennart Meri, kes valmistas lambast igasuguseid peeneid toite... ja alles pärast selgus, et see oli olnud külarahva poolt pool-kodustatud lumelammas, kes oli kohalikega sõbrunenud ja polnud nii inimpelglik ja sellepärast nad ta kätte saidki. Kuulus lumelammas on aga siiamaani muuseumi vitriinis, kui "lammas, kelle Lennart Meri ära sõi". Tänapäeval on sellisel moel loodusteaduslike kogude täiendamine rangelt keelatud.

Lugusid võiks jutustada veelgi, kuid ega nende lugude pärast ekspeditsioonidel käida. Tõsi on, et ekspeditsioonid on ja jäävad üheks osaks loodusteadlase tööst ka edaspidi – sest ükski arvutisimulatsioon ei asenda loodusest kohapealt kogutud andmeid ning ükski foto, video ega topis aita tudengil saada aimu maailma elurikkusest samal moel, mil ise seal sees olles.

PS - Juba 4. märtsil kell 18 on kõik ekspeditsioonilugude huvilised oodatud Inge Kuke kuraatoritunnile; ja 25. märtsil kell 18 räägib merebioloog Jonne Kotta oma ekspeditsioonidest Antarktikasse ja mujale.