1980. aastatel pakkus Ameerika teadlane John Draim välja lahenduse, mida peetakse seniajani üldiselt ideaalseks: vaja läheb nelja satelliiti, kui nende orbiitide kavandamisel täpselt arvesse võtta Maa raskusvälja ebaühtlusi, Päikese ja Kuu tõmbejõudu ning Päikese kiirguse rõhku.

Kuid Draimi lahenduse juures kuluks satelliitide õigel orbiidil hoidmiseks nii palju energiat, et praktilises mõttes läheks asi ülearu kulukaks.

Nüüd on rühm Ameerika teadlasi eesotsas Patrick Reediga Cornelli Ülikoolist leidnud võimaluse, kuidas nelja satelliidiga katta peaaegu pidevalt peaaegu kogu maakera pind, kulutamata ülearu kütust.

Vahva on see, et teadlased on selle tulemuse saamiseks kavalasti ära kasutanud niisuguseid loodusjõude, mis tavaliselt panevad satelliidisüsteeme manduma.

Reed ja kolleegid kirjeldavad ajakirjas Nature Communications lähemalt, kuidas võiks gravitatsioonijõude ja valguserõhku hoopis süsteemi alalhoiuks rakendada, nii et side- või seiresatelliidinelik saaks oma ülesandeid peaaegu maksimaalses võimalikus ajalis-geograafilises ulatuses täita.

Kompromissile tuleb seejuures paraku minna: näiteks 24 tunni jooksul võiksid neli satelliiti oma vaate- või saatepiirkonda hõlmata 86 protsenti maakera pinnast või siis 48 tunni jooksul 95 protsenti.

Ideaalne oleks katta pidevalt sada protsenti, kuid õnneks on võimalik üsna vabalt sättida, millised on need 5 kuni 14 protsenti planeedi pinnast, mida ühe või teise ülesande täitmiseks oleks kõige vähem kahju välja jätta.

Reed ja ta kaaslased jõudsid selle tulemuseni arvutimudeli abil, mida nad jooksutasid Illinois' Ülikooli superarvuti Blue Waters peal. Kuu ajaga tegi arvuti ära töö, mis tavalisel arvutil oleks võtnud mitusada aastat.

Uuringust on küllap üsna kindlasti kasu tulevaste satelliidisüsteemide kavandamisel.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.25.