Enceladus on kogu Päikesesüsteemis ainulaadne taevakeha selle poolest, kuidas selle lõunapoolkeralt paiskub jäälõhedest kõrgele vett välja. Douglas Hemingway Ameerika Ühendriikidest Carnegie Teadusinstituudist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Nature Astronomy, et jäälõhede paiknemine lõunapooluse lähistel on paljuski juhus.

Need oleks võinud sama hästi tekkida ka põhjapooluse lähistel, kuid esimene lõhe tekkis just lõunasse, mistõttu jääaluse vee surve kahanes ja põhja enam lõhet ei tekkinud.

Enceladus tiirleb Saturni ümber üsna piklikul orbiidil, nii et on mõnikord Saturnile lähedal, mõnikord kaugemal. Gravitatsioonijõu muutused tekitavad selles sisemisi deformatsioone ja hõõrdumisi, need aga omakorda toodavad soojust, mis hoiab Enceladuse ookeani põhjani külmumast.

Aeg-ajalt, kui natuke külmem on, tekib jääd siiski juurde. Aga et jää ruumala on veega võrreldes suurem, siis jääb vesi suurema rõhu alla, lööb jää sisse pragusid ja paiskub nende kaudu välja.

Enceladuse deformatsioonid on suuremad just pooluste lähedal, mistõttu on jää seal õhem ja lõhed kergemad tekkima.

Rööbitised lõhed on umbes 130 kilomeetrit pikad ja asuvad üksteisest umbes 35 kilomeetri kaugusel. Hemingway ja kolleegide loodud mudeli järgi tekkis tõenäoliselt kõige esimesena Bagdadi lõhe. Enceladuse jäälõhed on muide nimetatud "Tuhande ja ühe öö" lugudes mainitud kohanimede järgi.

Bagdadi lõhest paiskunud veest tekkis lõhe veertele uut jääd, mille raskuse all jääkate pisut paindus, nii et just umbes 35 kilomeetri kaugusele tekkis kerge murdejoon, kus jää nõrgenes ja kuhu tekkiski järgmine lõhe.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.25.