Eesti oma ülikool avati pidulikult 1. detsembril 1919. aastal. Selle 100 aasta jooksul on rahvusülikool suutnud kõige kiuste püsida eestikeelse ja eestimeelsena ja seda suuresti tänu oma inimestele.

Professor Marika Mikelsaar tuli ülikooli 62 aastat tagasi, kui ülikool avalikult väga rahvuslik olla ei saanud. Ometi suudeti rahvuslikkus siiski säilitada ja seda vahel väga äärmuslike meetoditega.

"Eesti naisüliõpilasseltsi vilistlane Eliise Käär-Kingissepp oli õppinud farmakoloogiat koos oma abikaasa Georg Kingissepaga ja nad olid ka välismaal täiendusel käinud ja Georg Kingissepp oli määratud farmakoloogia professoriks. Füsioloogia professoriks taheti tuua Venemaalt keegi sisse, aga Eliise ütles, et ma olen võimeline ümber spetsialiseeruma. Ta spetsialiseerus ümber alguses dotsendiks, pärast professoriks ja niimoodi jäi see eestikeelne pidama," kirjeldas Mikelsaar.

Tema sõnul imestati tihti ka Eestist väljaspool, et kuidas nii halbades tingimustes saab nii head teadust teha.

"Väga palju aitas ka kaasa see, et meie õppejõud olid koolitatud ka välismaal. Edinburgh'is oli näiteks Julius Teffer, kes rääkis meile juba tollal pärilikkusest ja kromosoomidest, mis oli ju täiesti keelatud, aga ta tegi seda täiesti omapärasel moel. Ta ütles, ma räägin teile välismaa ebateadusest. Niisuguse sarkastilise näoga. Me kõik saime aru, et midagi huvitavat nüüd tuleb. Ja alles 1966 - tema rääkis 1958 - Nõukogude Liidus lõssenkism ja kõik see lükati ümber. Aga Tartu ülikool teadis sellest juba varem," rääkis Mikelsaar.

Meditsiilinise biokeemia professor Mihkel Zilmer tunneb hästi inimese ainevahetust, kuid vähemalt sama hästi oskab ta rääkida ka ülikooli sisetegevusest. 1960. aastatel oli ta tudeng ja rahvusülikooli ühe suurema legendi, ansambli Rajacas liige.

"Muidugi, uhke oleks öelda, et tänu Rajacale lagunes Nõukogude Liit, aga seda ma ei ütle. Ma räägin rohkem seda mentaliteeti ja mõtlemist. Me laulsime ühte üsna halba protestilaulu, aga me laulsime niimoodi, et me jätsime alati viimase sõna ütlemata. Aga riimist said kõik aru, et mis see viimane tähendas. Nii et need, kes saalis üles kirjutasid, olid siis KGB poisid, neil ei olnud mitte midagi kirjutada, sest me seda sõna ei öelnud," rääkis Zilmer.

Ülikoolirahva meelsuse kujundamisel oli Rajacal väga suur roll. Zilmeri sõnul meeldisid nad ehk miilitsatelegi, sest ära neid ei keelatud ja koolist välja ei visatud.

"See on mõnes mõttes müstika küll. Aga ausalt öeldes, need naljad ja laulud olid nõndamoodi, et ega sellest väga kinni võtta ei saanud. Ma toon ühe näite. Meil on üks laul "sõpradega koos jõin oma hinge maha, hing on täitsa must" ja nii edasi. Pärast kontserti valvsad mehed - nad ei tutvustanud end - seletasid, et kuidas saab nõukogude noore hing must olla. Aga me ei olnud rumalad - mul oli taskus paber, kus oli kirjutatud hinge asemele sõna king. Nad olid õudselt pettunud ja lahkusid," meenutas Zilmer.

"Ja oli ka selline vaikne vastupanu, aga vaikne vastupanu ühendab inimesi," sõnas Mikelsaar.

Praegu on ülikoolis tunduvalt rahulikumad ajad, kuid 20 aastat tagasi ülikooli tulnud psühholoogia instituudi õppejõud Andero Uusberg ütleb, et inimeste ühendamisel on rahvusülikoolil oluline roll tänaseni.

"Doktorikaitsmised toimuvad meil siinsamas - suures ja kummalises auditooriumis - ja me oleme avastanud, et mõned auditooriumid on sellised, et kui kardinad üles tõsta, siis tulevad sealt väga imelised suured kaaraknad ja seal on väga tore sellist salajast kohvikut pidada. Meil doktorikaitsmiste järel siis tõstetakse tudengilauad natukene ringi ja lastakse valgust väiksemaks ja tähistatakse selle doktori küpsemist siinsamas hoones. Siin ei pea käima, jah, ainult tingimata õppetöö," rääkis Uusberg.

Kui 50 aastat tagasi oldi valmis rahvusülikooli eestikeelsena püsimiseks isegi ümber õppima, siis täna on üheks olulisemaks arutelukohaks inglise keele pealetung.

"Mulle tundub, et selle kaksikkeele kasutamine võiks olla umbes selline nagu vandesõnade või roppuste kasutamine - et see on väiksemas, omade ringis aeg-ajalt okei, aga sellega ei tulda avalikkuse ette," kommenteeris Uusberg.

Ja kuigi rahvusülikooli väljakutsed on muutunud, on ühe legendi, Rajaca laulusõnad siiani päevakajalised.

"Kui ma tulin ülikooli 1966, tegin laulu "Armsas Tartus vana ülikool" neli aastat hiljem - ma ei ole Tartust pärit. /.../ Ma ütlesin kohe mittetartlasena välja, et Tartu ja ülikool on ühtne. Ja kui ma nüüd võtan sealt veel ühe rea - "võtsid vähem, kui sa võtta võiks" -, siis tegelikult see tahab öelda seda, et võta ülikoolist maksimaalselt kõike. Võta tarkust, teadust, tegele muuga. Ja lõpuks selle puhul ma ütlengi, et ärge muretsege - Tartu emakeelne ülikool, rahvusülikool purjetab veel 100 ja 200 ja 300 aastat edasi," rääkis Zilmer.

Rahvusülikooli 100 aastat:

Eesti keelt, kultuuri ja ajalugu väärtustav rahvusülikool alustas keset Vabadussõda, 1. detsembril aastal 1919 viie teaduskonnaga. Õppida sai arstiteadust, filosoofiat, matemaatika- ja loodusteadusi, veterinaariat ja põllumajandust. Peatselt lisandusid ka usuteaduskond ja õigusteaduskond.

Tol ajal erialasid ja õppekavu ei olnud, räägiti loengutest ja seminaridest.

1. detsembril alustas värskes rahvusülikoolis vaid 347 üliõpilast, kellest 90 protsenti olid eestlased. Suuremad rahvusgrupid olid veel venelased, sakslased ja juudid. Üliõpilasi juhendas 74 akadeemilist töötajat.

Ent tudengite hulk kasvas Vabadussõja lõppedes kiiresti. 1920. aasta mai lõpuks oli tudengite arv juba enam kui kahekordistunud.

50 aastat hiljem, keset Nõukogude okupatsiooni, tegutses toonases Tartu riiklikus ülikoolis kaheksa teaduskonda. Neist suurima õppurkonnaga oli arstiteaduskond.

50 aastat tagasi õppis TRÜ-s üle 4100 üliõpilase, kellest 81 protsenti olid eestlased. Teised suuremad rahvusgrupid olid venelased, juudid ja ukrainlased.

Pooled tudengid olid pärit teenistujate ehk tänapäeva mõistes ametnike peredest, 41 protsenti töölisklassist ja üheksa protsenti kolhoosnike peredest.

Lisaks õppis kolmandik tudengeid ehk üle 2100 kaugõppes.

Tudengeid õpetas 523 õppejõudu.

Tänapäeval ei räägita Tartu ülikoolis enam teaduskondadest. Õppida saab neljas laias valdkonnas, mis omakorda jagunevad 197 õppekavaks. Arstiteadus on jätkuvalt suurima üliõpilaskonnaga ala.

Sel õppeaastal õpib Tartu ülikoolis üle 13 000 tudengi, kellest 12 protsenti on välistudengid, kes tulevad peamiselt Venemaalt, Soomest ja Ukrainast.

Õppejõude on üle tuhande.