Ühisrahastuse toel valminud satelliit avas 32-ruutmeetrise pindalaga purje 23. juulil. Sellest ajast saadik on selle pardaarvutil jooksev algoritm muutnud regulaarsete ajavahemike tagant selle suunda 90° kraadi võrra. Nõnda langes sellele peaaegu alati nii palju footoneid kui üleüldse parajagu võimalik. Sõltuvalt satelliidi asukohast võimaldas see selle liikumist aeglustada või kiirendada.

Päikesepurjedest loodetakse abi eeskätt pikemat aega kestvatel või sonde Maast kaugemale viivatel missioonidel. Erinevalt keemilisel jõul töötavates rakettidest pole vaja tarvis vedada nendega kaasas kütust. See omakorda võimaldab kasvatada märkimisväärselt nende maksimaalset liikumiskiirust. Näiteks on keemiliste rakettidega Päikesesüsteemi paokiiruseni jõudmine ja sellest lahkumine peaaegu võimatu.

Kuigi paindes komeedisabadest inspireeritud valguse rõhu toel seilavad laevu ette juba 17. sajandi alguses, jõuti esimese eduka päikesepurje katsetamiseni alles 2010. aastall. Kokku kasvas Jaapani kosmoseagentuuri proovile pandud tehiskaaslase IKAROS liikumiskiirus enam kui 400 m/s. Erinevalt Lightsail 2-st suutis muuta see oma orientatsiooni vähem kui viie kraadi võrra.

Planetary Society lootis esimest päikesepurjega satelliiti katsetada 2005. aastal. Selle kosmosesse toimetama pidanud raketti Volna tabas aga enne orbiidile jõudmist rike. Samuti ei jõudnud orbiidile koostöös NASA-ga valminud Nanosail-D2.

Nüüd proovile pandud satelliit valmis ühisrahastuse toel. Kokku nõudis programm kümne aasta vältel ligikaudu seitse miljonit dollarit. Leivapätsi-suurune kuupsatelliit kaalub viis kilo.

Lightsail-2 orbiiti loodetakse muuta ühe kuu vältel. Selle käigus üritatakse täiustada muu hulgas selle orientatsiooni muutmiseks kasutatavat algoritmi. Praegu tuleb selleks kasutatavat hooratast aeglustada paar korda päevas. Selle aja jooksul ei saa tehiskaaslane end päikese järgi joondada. Tagasi Maa atmosfääri langeb praegu 700 kilomeetri kõrgusel tiirlev satelliit ligikaudu aasta pärast.