Majaki kahtlustati radioaktiivse aine allikana juba mõned kuud pärast pilve täheldamist. Venemaa riiklik aatomienergia korporatsioon Rosatom eitas aga õnnetuse toimumist. Ametnike sõnul tekkis saaste Maale langenud satelliidi aurustumisel.

Prantsuse ja Saksa teadlased eesotsas Olivier Massoniga uurimisasutusest CNRS analüüsisid nüüd 2017. aasta septembri lõpus ja oktoobri alguses üle kogu Euroopa tehtud mõõtmisi. Töörühm järeldas 1300 andmepunkti ja tuulte liikumise põhjal, et saaste pidi pärinema Uuralite lõunaosast.

Kuigi kõige kõrgem oli radioaktiivsuse tase Rumeenias, lähtus pilv teadlaste hinnangul siiski Venemaalt. Pea kõigis Rumeenias idaosas asuvates mõõtejaamades registreeriti pilve pea samaaegselt ehk see pidi jõudma juba piisavalt hajuda.

Lisaks täheldasid teadlased vaid ruteeniumi radioaktiivseid isotoope. See võimaldas heita kõrvale lekke mõnest tuumajaamast. Nõnda jäi sõelale vaid Majaki tuumamaterjalide ümbertöötlemiskeskus.

Samuti kontrollis töörühm vene ametnike antud selgituse paikapidavust. Masson märkis kolleegidega, et selleks oleks pidanud leiduma radioaktiivseid teisendid kõige rohkem atmosfääri ülaosas. Reaalsuses nähti vastupidist.

Töörühma hinnangul võis vallanduda pilv Itaalia teaduseksperimendi SOX tarbeks vajaliku radioaktiivse elemendi tseerium-144 tootmisel. SOX-iga loodeti leida mõne eksootilisema füüsikateooria ennustatav uus osake – steriilne neutriino. Eksperimendi eripära tõttu oli vaja puhastada värskelt kasutatud tuumakütust.

Tüüpiliselt lastakse sellel reaktorites aastaid jahtuda, et see jõuaks laguneda ohutumateks isotoopideks. Majaki jaam otsustas tellimuse sellegipoolest vastu võtta. Oletusele pakub tuge ruteenium-106 ja ruteenium-103 suhe. Viimase põhjal oli tuumamaterjali vanus ligikaudu kaks aastat.

Lekke tagajärjel oli radioaktiivsuse tase Euroopa kohal 30–100 korda kõrgem, kui pärast Jaapanis toimunud Fukushima tuumaõnnetust. Masson rõhutas aga kolleegidega, et inimeste tervise ohtu seadmiseks oli see kaugelt liiga madal.

Samas ei saa välistada, et õnnetuse käigus sai kannatada mõni jaamatöötaja. Vees lahustumiseks pidi kombineeruma ruteenium mõne teise keemilise elemendi, näiteks klooriga. Ruteeniumkloriidi aurustumiseks on tarvis kõrget temperatuuri, mille eeldus on omakorda tulekahju või plahvatus.

Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusteakadeemia toimetistes.