Doktoritöö selgitab, kuidas taastub muld militaarmasinate roobastest ({{commentsTotal}})

{{1560940920000 | amCalendar}}
Foto: Kersti Vennik

Rasketehnika, näiteks kaitseväe lahingumasin, võib pinnasele jätta sügavad roopad, mille all on pinnas kokku surutud ehk tihendatud. Tihedam pinnas tähendab kehvemat elu- ja kasvukeskkonda taimedele. Kui kaua läheb rohumaal või põllulapil aega rasketehnika roobaste kahjustusega toimetulekuks, selgub Eesti Maaülikoolis kaitstud doktoritööst.

Kersti Vennik töötab Kaitseväe Akadeemias geoinformaatika lektorina, kuid täna kaitses ta Eesti Maaülikoolis doktoritöö põllumajanduse erialal. Ta uuris militaarsõidukitest mullapinnale tekkinud jälgede looduslikku taastumisvõimet, kuid seda teadmist võib laiendada ka teistele maastikul liikuvatele sõidukitele, näiteks põllumajandus-, metsandus- või päästemasinatele.

Inetud roopad põllul või looduslikul rohumaal on silmaga nähtavad, kuid nende mõju mulla kvaliteedile on palju keerulisem mõõta. Venniku doktoritööst selgub, et see, milline roobas tekib, sõltub mulla füüsikalistest omadustest (näiteks veesisaldusest, orgaanilise aine sisaldusest, lõimisest), aga ka maakasutusest ehk sellest, kas tegu on põllu- või rohumaaga. Samuti on oma roll sõiduki tüübil, rehvirõhul ning ülesõitude arvul.


Kuidas roobaste mulda uuriti?

Kersti Vennik tekitas seitsmes mõõdukohas roopad nii põllumaadel kui ka looduslikel rohumaadel (sh madalsoomullal) militaarse logistilise veoautoga MB1017. Kaheksandas mõõdukohas kasutas ta looduslikul rohumaal ühekordseks ületuseks raskemat sõidukit – soomustransportööri XA-188. Mõlema sõiduki rehvirõhk oli 650 kPa.

Katsekohtade mulla savisisaldus oli vahemikus 0–30% ning orgaanilise aine sisaldus jäi vahemikku 0–33%.

Roobaste kujunemise modelleerimiseks mõõtis ta samal ajal penetromeetriga mulla tugevuse seisundit ning kogus mullaproovid huumuskihist ja huumusalusest kihist ödomeetri testide tegemiseks laboris.

Looduslikke muutusi roobastes jälgis ta kuni 2,5 aasta jooksul pärast katseid.


Lühidalt kokku võttes võib doktoritöö tulemuste põhjal öelda, et:

  • kui militaarsõidukitel on valida, siis võiks ületuskohaks valida põllumulla, sest see taastub harimise tõttu kiiremini ning nende aluspind on tugevam võrreldes loodusliku rohumaaga, kuid tervikuna tasub vältida korduvalt samas roopas sõitmist, nii taastub muld kiiremini;
  • looduslikul rohumaal läheb roopa mullakahjustuste taastamiseks üle kahe aasta, kuid suurte kahjustuste korral võib see aeg olla ka kümme aastat.

"Doktoritöö näitas eelkõige seda, et roopa kujunemine on väga keeruline protsess. Selleks, et me lõpuks saaksime ka ennustada, milline see roobas on, peaksime teadma lõimist, orgaanilise aine sisaldust, kuidas seda maad on enne kasutatud ja palju on vett. Kõik need määravad, kuidas muld liikuva sõiduki all liigub," seletas Vennik.

Looduslikku rohumaad kahjustab sõiduk rohkem kui põllumaad, kuna rohumaa kandevõime on väiksem, muld sisaldab rohkem orgaanikat ning seesugune pinnas ei talu hästi masinaületusi.

Nagu öeldud, väljendub mulla kahjustumine tihenemises, sest tihenenud mullas ei liigu vesi kuigi hästi ja see pärsib tervikuna mulla funktsionaalsust. Mida raskem sõiduk ning mida rohkem ületusi, seda tugevamalt muld kokku surutakse. Tihenemise tegelikuks mõõtmiseks tuleb seda mõõta 15–30 sentimeetri sügavusel. Kui liivastel muldadel moodustus kohe esimeste ületustega sügavaim roobas, siis savimuldadel kasvas roopasügavus lineaarselt ületuste arvuga.

Kui militaarse logistilise veoautoga MB1017 sõideti põllumaast üle, siis tekkisid roopad keskmise sügavusega 2,5–3,3 cm ning looduslikel rohumaadel sügavusega 4,3–7,3 cm. Kõige sügavama roopa tekitas pärast üht ületust soomustransportöör XA-188: selle keskmine sügavus 15,6 cm.

Looduslike rohumaade puhul tõi Vennik välja, et Ilmatsalus madalsoo mulla peal, mis osaliselt on kuivendatud selgus, et kuigi esimese hooga tekib 7-sentimeetrine roobas, siis tegelikult muld ei tihene, vaid liigub roopa külje suunas laiali ja hiljem vajub juba roopasse tagasi.

Kui samas roopas sõideti kümme korda, siis lõpuks hakkas tihenema mulla märjem kiht, umbes 20 sentimeetri sügavusel. "Aga siiski orgaanika puhul oli põhiline, et see, et see muld liikus külgedele, mitte ei tihenenud sinna roopa põhja," rõhutas Vennik.

Näide rohumaast, kus pinnas on liikunud roopa külgedele. Autor/allikas: Kersti Vennik

Põllumajanduse tarbeks annab Vennik oma töös soovituse, et haritavatel maadel on muld nagunii veidi enam tihenenud ning seega vastupidavam ka militaarsõidukitele. Samas ei pruugi tihenenud kiht paikneda otse roopa põhjas, vaid sügavamal. Kindlasti ei taastu ainult looduslike protsesside toel roopad liivasel põllumaal.

Kuna roopa ja tihenemise tekkimisel on oluline roll ka sõiduki rehvirõhul, siis on oluline teada, et kuigi militaarsete veoautode rehvirõhk on suur ning võib tekitada mulla huumuskihile suurt survet, siis sügavamates pinnasekihtides on nii põllumajandus- kui ka kaitseväesõidukite rattakoormused sarnased.

Soovitused: ühes roopas üks kord

Eelkõige tasuks Venniku tööst võtta teadmiseks, et rasketehnikaga ringisõitmiseks tasub eelistada kuivemat aega, sest mullaniiskus on üks maastikuläbivuse seisukohalt üks põhitegureid. "Selge juhis on hoida ületuste arv võimalikult madal. Ühe korra üle sõita, siis on tihendatus minimaalne, see taastub kiiremini. Seega ikkagi võimalikult vähe täpselt selles samas jäljes või roopas sõita," järeldas Vennik.

Üks lihtne viis, kuidas mõõta mulla tugevust on võtta appi penetromeeter. See surutakse läbi mullaprofiili, mõõdetakse, kui palju jõudu on vaja, et mõõteriista läbi mullaprofiili liigutada. Nende andmete sisestamine vastavasse mudelisse aitab prognoosida tekkiva roopa sügavust, sest mida madalam on roobas, seda väiksem on tihenemine ning seda kiiremini pinnas taastub.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: