Teadlased leidsid inimeste vastupidavuse piiri ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Teadlased lähtusid eeskätt Ameerika läänerannikult Atlandi ookeanini jooksnud sportlaste kohta kogutud andmetest.
Teadlased lähtusid eeskätt Ameerika läänerannikult Atlandi ookeanini jooksnud sportlaste kohta kogutud andmetest. Autor/allikas: Jenny Hill/Unsplash

Inimesed võivad küll väita, et nende võimetel pole piire, kuid värske uuringu põhjal pole võimalik siiski alusbioloogiast kõrvale hiilida. Pikaajalise pingutuse korral hakkab keha oma sisemisi energiavarusid ammendama tüüpiliselt juba pärast 4000 kilokalori põletamist, leiavad ultramaratoni jooksnud sportlasi uurinud teadlased.

"Näib, et inimeste vastupidavusel on selged piirid. Sellest omakorda aga sõltub, mida inimesed üleüldse teha suudavad," nentis Herman Montzer, uurimuse juhtivautor ja Duke'i Ülikooli evolutsiooniantropoloog. Montzeri töörühma arvutuste kohaselt põletab inimorganism pikemat aega vältava füüsilise pingutuse korral kuni 2,5 korda rohkem kaloreid, kui kulutaks ta mitte midagi tehes keha elus hoidmiseks.

Veel rohkem energiat nõudvate tegevuste korral peab hakkama see kasutama juba kehasse talletunud energiaallikaid – rasvu ja süsivesikuid. Kuna nende hulk on piiratud, pole see pikas plaanis jätkusuutlik. "Ühtlasi ei suuda keha sellisel juhul uuesti reserve koguda. Tulemuseks on kaalukaotus, mida võib märgata hästi näiteks Arktika rännumeeste puhul," selgitas Montzer.

Järeldused põhinevad eeskätt 140 päevaga Vaikse ookeani läänerannikult Atlandi ookeani kaldani jooksnud sportlaste ainevahetuse uurimisel. Kui esimesel viiel päeval kulutasid nad päevas keskmiselt 6200 kilokalorit ja jõid 8,1 liitrit vett, siis 20. päevaks oli langenud energiatarve keskmiselt 1200 kilokalori ehk viiendiku võrra. Osaliselt saab kanda selle langenud kehakaalu ja igapäevaselt läbitud jooksudistantsi lühenemisele.

Ent isegi sellega arvestas oli analüüsi kohaselt igapäeva kalorikulu oodatust 600 kilokalori võrra väiksem. Teisisõnu hankisid jooksjad energiat tõenäoliselt vaid iga päev söödavast toidust. "Väikesi variatsioone oli, kuid mida aeg edasi, seda rohkem läheneb põhiainevahetuse energiakulu ületamatule piirile," lisas evolutsiooniantropoloog. Parema tulemuse saamiseks on seega tähtis koguda energiavarusid juba ammu enne suurjooksu. Kausitäiest toorest pudrust või pastast vahetult enne võistluse algust ei piisa.

Varasemate, muu hulgas Tour de France'i rattureid käsitlenud tööde põhjal oletati, et piir on põhiainevahetuse energiakulust 4–5 korda kõrgem. Montzer viitas erinevust kommenteerides, et erinevalt USA ultramaratonist (RAUSA) kestab see vaid 21 päeva. Kuigi ratturid kulutavad raskematel lõikudel päevas kuni 7000 kalorit, ei piisanud sportlaste energiavarude ammendamiseks.

Samal ajal märkis ta, et vastupidavuse piiri avastamine ei tähenda, nagu ei suudaks inimesed teadlasi enam üldse üllatada. Näiteks ületab tavalise maratoni ajal organismi põletatav kalorite hulk põhiainevahetuse energiakulu 15,6 korda.

Lisaks tõi Montzer tulemuste põhjal välja, et inimeste vastupidavus piiride kompamiseks ei pea olema ilmtingimata tippsportlane. Rasedate päevane energiakulu ületab keskmiselt nende põhiainevahetuse energiakulu 2,2 korda. "Raseduse ning triatloni ja Tour de France'i ühele pulgale paigutamine paneb pikemalt järele mõtlema, kuidas see keha koormab," märkis evolutsiooniantropoloog.

Evolutsioonilises mõttes jääb aga veel ebaselgeks, kas inimeste vastupidavuse piiri nihutas teistest primaatidest märgatavalt kaugemale vajadus tuua ilmale suurema ajuga järeltulijaid või küttida suuremaid ja kaugemale põgenevaid saakloomi.

Uurimus ilmus ajakirjas Science Advances.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: