Erinevalt halodest tekib tara difraktsiooni ehk valguslainete algsest levikusuunast kõrvale kaldumisel ja tõkete taha paindumisel. Seejuures peab olema vaatleja ning enamasti Kuu vahele jääv pilve- või jääkristallide kiht olema piisavalt õhuke, et igat silma jõudvat valgusosakest mõjutab vaid üks piisk või jääkristall.

Mida ühtlasema suurusega on kristallid või veepiisad, seda erksamana tara paistab. Pärja läbimõõt ja kristallide suurus on pöördvõrdelises seoses. Mida väiksemad on kristallid, seda suurem on tara. Kui vaatluse ajal peaks kuupärja läbimõõt vähenema, võib oodata seega peagi vihma- või lumesadu.

Värviliseks muudab tarad dispersioon. Mida väiksem on valguse lainepikkus, seda suurem on selle selle vastav murdumisnäitaja. Punakam valgus kaldub oma esialgsest levikusuunast kõrvale rohkem kui sinine valgus. Pärja siseosa on seetõttu sinine ja välimine äär punane.