Fotole jäänud liithalol võib eristada vähemalt kolme komponenti: 22-kraadist halo, rõhtringi ja eba- ehk kõrvalpäikeseid.

Neist esimene, 22-kraadine halo on üks kõige sagedamini nähtavaid halovorme ning tekib tüüpiliselt kiudkihtpilvede olemasolul. Selleks peavad olema pilvedes või maapinnale lähemal hõljuvad jääkristallid ühtaegu kuusnurksed ja segi paisatud.

Kristalle läbides kaldub valgus algsest levikusuunast kõrvale keskmiselt 22° võrra. Täpne kaldenurk sõltub valguse lainepikkusest, mistõttu on halo kergelt värviline. Ringi siseosa on punakas, välimine sinakam.

22-kraadise haloga samal ajal võib tihti näha päris päikesega samal sirgel paiknevaid ebapäikeseid, nii ka seekord. Kõrvalpäikeste tekkimiseks peavad olema osa atmosfääris leiduvatest jääkristallidest korrastatud. Samuti peavad asetsema need oma pikema telje suhtes enam-vähem horisontaalse aluspinnaga.

Jääkristallides murdudes mängib taaskord olulist rolli valguse lainepikkus. Kuna punane valgus murdub lühema lainepikkusega valgusest vähem, on ebapäikesed punakad. Kõrvalpäikeste väljavenitatuse alusel saab aimu sellestki, palju jääkristallid parasjagu atmosfääris võbelevad. Mida pikem on saba, seda suurem on võbelus ja rohkem need horisontaaltasandi suhtes võnguvad.

Rõhtringi tekkimiseks võivad olla jääkristallid nii väga lühikesed kui ka pikad. Jääprismade külg- või põhitahud peavad olema aga lamedad. Kui õhk liigub vähe, võtavad need horisontaalilähedase asendi. Põhi- või vertikaalsetelt külgtahkudelt saab peegelduda valgus, millest rõhtring moodustubki. Kuna valgus selle käigus ei murdu, on halovorm valge.