Kaugelt kosmosest leiti teine saladuslike raadiosignaalide allikas ({{commentsTotal}})

Ühe teooria kohaselt on pursete taga magnetarid.
Ühe teooria kohaselt on pursete taga magnetarid. Autor/allikas: ESO/L. Calçada

Kui inimesed näeksid raadiolaineid, vilguks taevas pidevalt nagu diskokuul. Astronoomid on avastanud nüüd teise teadaoleva kiirete korduvate raadiosähvatuste allika. See võib aidata lahendada kaasaegse astronoomia ühte suuremat mõistatust.

Kanada astronoomide leitud raadiolaineid allikas saatis paari millisekundi jooksul kuuel korral Maa suunas teele võrreldaval hulgal energiat, kui suudavad kiirata sama aja jooksul terved galaktikad. Kuni viimase ajani peeti taolisi sähvatusi ühekordseteks nähtusteks. Vallanduv energiahulk rebiks puruks suurema osa inimestele tuntud taevakehadest. 2012. aastal muutus aga kõik. Üks ilmaruumi piirkondadest plinkis sarnaselt ikka ja jälle.

"Selle selgitamiseks on käidud praeguseks välja kaugelt rohkem hüpoteese, kui on taolisi purskeid üleüldse registreeritud. Lihtsamalt ja lühemalt, neid on nähtud siiani väga vähe," selgitas ERR Novaatorile uue avastuse tähtsust Cornelli Ülikooli raadioastronoom Shami Chatterjee, kes ilmunud uurimuse valmimisele otseselt kaasa ei aidanud. Varem oli nähtud vaid umbes 60 kiiret raadiopurset, korduvaid sähvatusi veelgi vähem.

Kanadas asuva CHIME teleskoobiga nähti möödunud aasta suvel kolme nädala jooksul 13 samalaadset signaali. Analüüsi kohaselt pärinesid neist kuus samast ja senitundmatust allikast. Täheldatud raadiosähvatuste lainesagedus oli varasemalt nähtutest ligi neli korda väiksem – vaid 400 megahertsi, mis on veidi kõrgem FM-raadiote töösagedusest. Ebaharilikult madal lainesagedus viitab autorite sõnul, et tulevikus võidakse täheldada sarnaseid signaale veelgi madalamatel sagedustel.

Astronoomidele avab see aga võimaluse käia mõistatuslike signaalide tekkemehhanismi selgitamiseks veel täpsemaid selgitusi. "Võrdlusena ei kiirga samasuguse lainesagedusega kiirgust mikrolaineahi ja hõõgpirn. Hõõgpirniga röntgenit ei tee. Erinevate sageduste kirjeldamine võimaldab meil pikas plaanis välja selgitada, millised teooriad töötavad ja millised mitte," märkis uurimuse kaasautor Shriharsh Tendulkar, McGilli Ülikooli kosmoseinstituudi astronoom.

Astronoomid täheldasid mitmeid raadiopurskeid. Autor: NRAO Outreach/T. Jarrett

Samuti võivad avada kiired raadiopursked uue võimaluse uurida galaktikaid lahutava ruumi omadusi nagu elektronide ja magnetväljade paiknemist. See omakorda annab aimu galaktikate ja galaktikaparvede jaotusest.

Esmalt tuleb mõista aga pursete tekkemehhanismi. Erinevalt 2012. aastal leitud allikast pole teada allika FRB 180814.J0422+73 kohta kuigi palju. Analüüsi põhjal kulub sellelt pärineva valguse Maani jõudmiseks 1,5 miljardit aastat. Eelnevalt leitud allikas asus ligikaudu 2,5 miljardi valgusaasta kaugusel ja Shami Chatterjee töörühmal õnnestus seostada seda kahvatu kääbusgalaktikaga.

Populaarsete oletuste põhjal võivad olla kiirgusvoogude taga nii aktiivsete galaktikate tuumade keskel paiknevad mustad augud kui ka noored ja suure massiga neutrontähed – magnetarid. "Igal juhul teevad need midagi veidrat," märkis Chatterjee. Mõned astronoomid on pakkunud välja tekkemehhanismina ka julgemaid oletusi nagu "erakordselt kõrgelt arenenud tehnoloogiat kasutavaid tulnukaid"

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: