''Kuigi oleme tänaseks registreerinud vaid käputäie kiireid raadiopurskeid, jälgime raadioteleskoopidega korraga ka vaid väga väikest osa taevast. Kui suudaksime need kõik kinni püüda, näeksime neid tõenäoliselt iga paarikümne sekundi tagant,'' märkis Cornelli ülikooli raadioastronoom Shami Chatterjee ERR Novaatorile antud intervjuus. Sellele vaatamata pole teadlastel veel head aimdust, mis raadiopurskeid tekitab.

Kõik jäädvustatud sündmused peale ühe on olnud sni ühekordsed nähtused. Nende registreerimiseks kasutatud teleskoopide antennid aga samal ajal kaugelt liiga väikese läbimõõduga, et nendega oleks saanud määrata täpselt raadiolainete allika asukoha.

Perioodiliselt Maa suunas kiireid raadiopurskeid saatev raadiolainete allikas kujutas endast seega mõistatuse võtit. Chatterjeel ja ta kolleegidel avanes võimalus otsida lainete lähtepunkti ühe maailma suurima, Karl G. Jansky nimelise raadioteleskoopide massiiviga. ''Me palusime kümmet tundi – ei midagi; 40-ga leiame kindlasti midagi – endiselt mitte midagi, olime juba kerges paanikas; viimaks saime veel 40 tundi,'' meenutas astronoom. Töörühma õnneks andis kiirete raadiopursete allikas FRB 121102 endast märku praktiliselt kohe pärast vaatluste algust.

''See asub hädises kääbusgalaktikas, mis on Linnuteest umbes kümme korda väiksem ja tuhat korda kergem. Peale FRB 121102 ei kiirga seal ei raadiolainete ega nähtava valguse piirkonnas suurt midagi,'' sõnas Chatterjee. Galaktika ise asub Linnuteest umbes 2,5 miljardi valgusaasta kaugusel. Nõnda peab vähem kui paarisaja kilomeetrise läbimõõduga keha või ükskõik mis ruumipiirkonnas paikneb, kiirgama vähem kui silmapilgu vältel kümneid miljoneid kordi eredamalt kui Päike.

Kuid et müstiline objekt teeb seda ikka ja jälle, ei tohi see end seejuures täielikult hävitada. ''Suurem osa mudelitest ja selgitustest keerlevad aga just kataklüsmide ümber, nii et meil õnnestus selgituste ringi mõneti kitsendada. Nii jätame lauale kolm selgitust, kuid ei saa ikka ühte kindlalt teisele eelistada,'' nentis astronoom.

Näiteks võib olla tegu aktiivse galaktika tuumaga, mis ''teeb midagi huvitavat ja seninägematut''. Samahästi võib aga tegu olla noore neutrontähe, magnetariga, mis paistab aeg-ajalt eredamana seda ümbritseva läätsena toimiva plasma tõttu. Viimaks võib olla tegu nende kombinatsiooniga ehk aktiivne galaktika tuum mõjutab mingil magnetari. Chatterjee möönis samal ajal, et FRB 121102 ei pruugi esindada kõiki kiireid raadiolainete purskeid. Vaja on veel ühte näidet

Sellele vaatamata uskus mees uute ja võimsamate raadioteleskoopide valmimise valguses, et astronoomid on mõistatuse lõplikult lahendamisest vaid paari sammu kaugusel. ''Ja kui see meil viimaks käes on, lähevad asjad huvitavaks. Meil on tööriist, millega uurida galaktikaid lahutavad tühimikku ennast,'' naeratas Chatterjee.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.