Teadlased kirjeldasid Kagu-Eesti maakoores ammu esinenud ulatuslikke pingeid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Haanjamaa kuppelmaastik ei reeda millegagi, et Eesti kagunurga maapõue sügavusse jääb Ida Euroopa platvormi markantsemaid tektoonilisi rikkeid – Valmiera-Lokno kerkeala. Siinsetel Eesti aladel asub kristalne aluskord vaid paarisaja meetri sügavusel.
Haanjamaa kuppelmaastik ei reeda millegagi, et Eesti kagunurga maapõue sügavusse jääb Ida Euroopa platvormi markantsemaid tektoonilisi rikkeid – Valmiera-Lokno kerkeala. Siinsetel Eesti aladel asub kristalne aluskord vaid paarisaja meetri sügavusel. Autor/allikas: Igor Tuuling

Veel eelmise sajandi keskpaigani oli geoloogide hulgas valdav arusaam, et kunagine suur maakoore plokk ehk Baltika kraaton, mille sisemusse jääb ka Eesti ala, jäigastus 1,9-1,7 miljardit aastat tagasi. Arvati, et pärast seda ei ole Maa sisejõud siinset ala enam oluliselt mõjutanud. Värskes uurimustöös kirjeldasid teadlased väheuuritud Kagu-Eesti kurrutuste ala.

Esimesed märgid maakoore murrangute olemasolust Eesti maapõues ilmnesid eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel, kui ootamatult satuti põlevkivi kaevekäiguga tugevasti lõhenenud ja purustatud kivimitele. Puurimiste käigus hakkas šahti sisenema vett, tekkisid probleemid käigu kindlustamisega ning murrutatud kivimite piirkonnas lõppes ootamatult ka põlevkivi. Nüüdseks on teada, et sellised 2-4 km laiused ja 10-20 meetri paksused kivimikihtide painded on Eestimaal laialt levinud. Kuna selliseid struktuure maa-aluste kaevekäikudega läbida pole mõistlik, määravad need sageli ära ka põlevkivi basseini šahtiväljade piirid.

Üks selline oluline kivimite vöö, nn Valmiera-Lokno kerkeala, läbib ka Eesti lõunaosa. Selle piiridesse jäävad Mõniste-Haanja maapinna kerked, kus sügaval maapõues asuva kristalse aluskorra kõrgus ümbritsevate settekivimite suhtes tõuseb kohati enam kui 700 meetrini. "Sellise amplituudiga tektooniline deformatsioon kaugel kraatoni sisemuses on märkimisväärne ja erandlik isegi tektooniliselt aktiivsemaid kraatoni äärealasid silmas pidades," tõdeb Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi vanemteadur Igor Tuuling, kes avaldas hiljuti samateemalise uurimustöö.

Valmiera-Lokno kerkealast on geoloogid juba aastakümneid teadlikud. Kuid kui Tuulingu kätte sattus kunagise Eesti NSV Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudi geoloogi, tänaseks juba pensionipõlve pidava, Rein Vaheri avaldamata käsikiri, taipas Tuuling, et siiani ei ole keegi laiemalt mõtisklenud meie piirkonna jaoks erakordse tektoonilise rikke olemuse, tausta ega võimaliku tekke üle.

Valmiera-Lokno kerkeala (VLK; tumehall ala) ja Lepaja-Riia-Pihkva murrangute vöönd. 

Ammu on teada, et Valmiera-Lokno kerkeala ei ole üksik eraldiseisev fenomen, vaid moodustab osa ulatuslikust murranguvööndist. See ulatuslik murranguvöönd saab alguse Läänemere keskosast, kulgeb üle Läti linnade Liepaja, Riia, ja Valmiera kuni Pihkvani Venemaal. Tegemist on erakordse ja keeruka geoloogilise fenomeniga.

Oma hiljuti ilmunud artiklis vaatleb Tuuling Valmiera-Lokno kerkeala arengut laiemas kontekstis, seostatuna teiste selle murranguvööndi piires esile tulevate sarnaste kergete dünaamika ja mõõtmetega. "Selle uurimistöö olulisim järeldus on, et nii Valmiera-Lokno kerkeala kui ka kogu laiem murranguvöö tekkimine on seotud maakoore plokkide ulatuslike horisontaalsuunaliste liikumistega ja üksteise suhtes nihkumistega," rääkis Tuuling.

"Võib järeldada, et just sellesse kraatoni sisesesse piirkonda, sügavale rahulikule sisemaale, koondusid kunagise Baltika kontinendi äärealadel tekkinud tektoonilised pinged. Analüüside tulemused näitavad, et oma olemuselt on Mõniste-Lokno kerkeala tüüpiline survepinge väljas ülespressitud maakoore plokk," lisas ta.

Tuuling arutleb, et sellised ammused maakoore kerked mõjutasid hiljem oluliselt ka siinsete merede kuju ja arengut. Nii näiteks järgivad 480–420 miljonit aastat tagasi Ordoviitsiumi ja Siluri ajastul Baltikumi ja Skandinaavia alasid katnud mered otsapidi ka kirjeldatud murranguvööndi serva. Selle ilmekamaks tõendiks on meie piirkonna settekivimite uurimisel tuvastatud Rootsist üle Läänemere keskosa ja Läti edasi kirde suunas välja sopistuv sügavam ürgne laheosa ehk nn Liivi Keel.

Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu Ülikool

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: