Paleoökoloogi, Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudi professori Siim Veski juhitud pärastjääaja geoloogia uurimisrühmal on kohe lõppemas mahukas uurimisprojekt "Pärastjääaja paleoökoloogia ja -kliima Balti regioonis".

Selle, 2012. aastal alanud projektiga, saavad ökoloogid ja paleoökoloogid ulatada abikäe mineviku kaudu ka tänastele meteoroloogidele. Kui ökoloogid uurivad maad mõjutanud nähtusi umbes 100 aastat tagasi, siis paleoökoloogid lähevad oma uurimises märksa kaugemale, nii 15 000 aasta tagusesse aega.

Projekti põhiline uurimisallikas oli 15 000 aasta jooksul ladestunud järvede ja soode setete läbilõiked. Nende settekihtide põhjal, kuhu on kogunenud taimede ja loomade jäänuseid, saab tegelikult taastada tuhandete aastate taguse kliima ja selle muutumised ning seega ennustada tekkinud mustri põhjal ka tulevasi muutusi.

Uurimistöö põhieesmärk oli analüüsida Põhja-Euroopa keskkonna ja kliima arengut ja muutumist.  "Kasutatud uuenduslikud, matemaatilistel Bayesian mudelitel põhinevad kliimarekonstrueerimise meetodid võimaldasid siduda kogu olemasoleva geoloogilise ja paleoökoloogilise andmestiku üheks tervikuks, arvestades andmeridade vahelisi ajalis-ruumilisi seoseid," selgitas professor Siim Veski.

Uurimistöö teeb eriti väärtuslikuks tema interdistsiplinaarsus: lisaks paleoökoloogiale on kaasatud ka arvukalt teisi teaduslikke distsipliine nagu klimatoloogia, ökoloogia ja arheoloogia. "Inetrdistsiplinaarsus on tegelikult kogu paloeökoloogia võtmesõna," kinnitas Siim Veski.

Eesti asub intrigeerival klimaatilisel teljel – läänes on meil Atlandi-, idas aga kontinentaalne kliimaareaal. Seega oleme omalaadne klimaatiline labor, näidisala. Kui 100 aastat tagasi, nn Eesti esimese vabariigi ajal, oli inimasustus suhteliselt ühtlane, siis nõukogude võim tekitas selle ühtluse kadumise, tekkisid sovhoosid-kolhoosid, mis olid omalaadsed tõmbekeskused. Samas suurenes oluliselt reostus.

Möödunud sajandi lõpus, nn teise vabariigi ajal, saab rääkida küll reostuse kadumisest, aga ka kokku kukkunud tööstusest ja põllumajandusest ning asustuse veelgi suuremast ebaühtlusest kuni valglinnastumise ja praegust üksikute tõmbekeskuseni.

"Need viimase 100 aasta jooksul Eestit poliitilistel põhjustel tabanud drastilised keskkonnamuutused teevad oma paradoksaalsel moel Eesti unistuste uurimisobjektiks igale paloeökoloogile," lisas professor Veski.

Rääkides aga konkreetsest kliimamuutusest, ehk kliima soojenemisest, saab minevikku tagasi vaadates väita, et juba 3500 aasta eest muutus inimtegevuse mõju looduskeskkonnale kaalukamaks kui kliima mõju. Selle põhjused on arenev põllumajandus, metsade raadamine jms. Kahjuks on inimtegevusel komme loodust muuta nivelleerides: liigirikkus väheneb ja looduskeskkond muutub järjest ühtlasemaks. Inimtegevus on suurendanud kaskede, pajude ja leppade osatähtsust ja vähendanud viljakale mullale iseloomuliku kuuskede arvukust.

Ajalugu kinnitab, et praegu toimuvaid kiireid kliimamuutusi on minevikus ka varem esinenud. Paleoökoloogid üritavad seega minevikuga paralleele tõmmates vaadata tulevikku. Üks konkreetne väljund on pärastjääaja geoloogia uurimisrühma tegevus rahvusvaheliste kliimamudelite valideerimisel.

Professor Veski sõnul saab väita, et globaalsed kliimamudelid lähevad järjest täpsemaks.

"Meie käsutuses oleva andmestikuga minevikus toimunud muutusi analüüsides saame praegu paremini aru, miks midagi toimunud on ja kas midagi analoogset võib meid oodata ka tulevikus. Eriti oluline on see nüüd, kus kliimamuutuse kiirus on saavutanud taseme, mida viimase 12 000 aasta jooksul on olnud vaid korra. Ehk meie kliima läheneb olukorrale, mille kohta puuduvad head lähimineviku analoogid ja seetõttu peavad tulevikku ennustavad mudelid olema "õpetatud" aru saama minevikus toimunud protsessidest ja nende kiirusest".