"Neid inimesi leidub, kellel on õnnestunud kunstimaailma äärealadelt selle võrgustike keskmesse murda, kuid seda juhtub harva. Leidub muidugi ka inimesi, kes näevad edu mõõdikuna midagi muud kui galerii nime või oma maalide hinda. Objektiivsemaid näitajaid kasutades peab olema aga madamalt alustades väga-väga järjekindel," märkis uurimuse juhtivautor Samuel Fraiberger, Harvardi kvantitatiivse sotsiaalteaduste instituudi andmeteadlane ERR Novaatorile antud intervjuus.

• "Puhtalt andmetele ja nende analüüsile tuginedes saame kinnitada, et barjäärid on tõesti olemas. Isegi kui kunstimaailmale meeldib kujutada end küllaltki avatuna."

Lihtsalt öeldes, elu on ebaõiglane. Tegu pole aga täiesti lootusetu üritusega. 

Oma esimesed viis näitust vähem tuntud galeriis või muuseumis üles seadnud kunstnikest tegutsesid kümme aastat hiljem kunstimaailmas vaid 14 protsenti. Kunstimaailma tipmise 20 protsendi moodustavates asutustes oma töid näidanud kunstnikest nautisid seevastu terve oma karjääri laiemat tunnustust peaaegu 60 protsenti. Madalamalt alustanud kunstnikest õnnestus lõpetada karjääri lõpuks kõrgema mainega kunstigaleriides vaid igal kümnendal.

Vahe peegeldus ka nende tööde hinnas. Kõrgemalt positsioonilt alustanud kunstnike kõige enam hinnatud töid müüdi oksjonil keskmiselt 200 000 dollari eest. Halvema stardipositsiooniga meistrid pidid leppima keskmiselt viis korda madalama tasuga.

Kõik algab probleemi tunnistamisest
"Tulemused võivad tunduda vaistlikult õigena, kuid intuitsioonile meeldib trikke teha. Kindlasti oleks leidnud narratiivi ka vastupidise enesestmõistetavana esitlemiseks. Puhtalt andmetele ja nende analüüsile tuginedes saame aga nüüd kinnitada, et barjäärid on tõesti olemas. Isegi kui kunstimaailmale meeldib kujutada end küllaltki avatuna," viitas Fraiberger.

Selle tunnistamine on tema hinnangul esimene samm võrdsemate võimaluste loomiseks. Näiteks võiks talentide märkamiseks korraldada võistlusi, kus ei tea mitte keegi enne võitjate väljakuulutamist, kes täpselt ühe või teise töö taga seisab. Teise võimalusena oleks abi suurde mängu juhuslikkuse elemendi lisamisest. Näiteks võiks korraldada loteriisid, mille võitjad saavad eksponeerida oma teoseid tippgaleriides. Ükskõik millised on nende varasemad saavutused.

"Kunstihuvilisena olin üllatunud, kui vähesed galeriid ja muuseumid tagavad kunstnikele sisuliselt elueaegse tuntuse ning panevad inimesed neist rääkima," nentis andmeteadlane. Suurem osa 400 taolisest mõjukamast asutusest on koondunud USA-sse. Nende sekka kuulub näiteks New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseum ja Chicago Kunstiinstituut. Euroopa tuntumatest galeriidest mängivad kunstimaailmas keskset rolli näiteks Londonis asuv Tate ja Müncheni Haus der Kunst.

Saksamaal noorte kunstnike töid esitlevad galeriid paiknevad aga võrgustike äärealadel. Neid võib võrrelda muust maailmast eraldatud saartega, milles eksponeeritud tööd jõuavad tuntumatesse galeriidesse haruharva. Geograafiliselt on maailmas tugevalt alaesindatud näiteks Austraalias ja paljudes Aasia riikides asuvad muuseumid. Teisalt ei kindlustanud alati edu isegi suurlinnas tegutsemine.

Kunstnike edu kindlustab maailmas suhteliselt väike hulk galeriisid. Autor: Samu el Fraiberger, Laszlo Barabasi and Magnus Resch .

"Ma vaatan mulle meeldivaid kunstnikke ikka sama pilguga, isegi kui tean nüüd, et nad ei pääsenud pildile pelgalt oma talendi tõttu. Sama pani tehtud töö hindama mind kõrgemalt neid, kes lõpuks suurele areenile ei pääsenudki, vaid lõpetasid hoopis näiteks vaimuhaiglas," mõtiskles Fraiberger.

Järgmise sammuna loodab kasutada töörühm masinnägemist ja tehisintellekti piltide ning tööde enda uurimiseks. Selle tulemusel võiksid jääda sõelale elemendid, mis muudavad maale kuulsaks. Samas uskus Fraiberger, et sarnased uuringud kunstimaailmast salapära ja võlu täielikult ei eemalda.

Vastilmunud analüüs põhineb kunstirakenduse Magnus andmetel. Andmebaas koondab endasse aastatel 1980– 2016 tegutsenud peaaegu 500 000 kunstnikku 143 riigist. Muu hulgas sisaldab see infot nii nende näituste kui ka oksjonil müüdud piltide hinna kohta.