Q-faktor: murdeliste avastuste tegemine ei sõltu vanusest
Isaac Newton tegi oma suurimad avastused 22-aastasena. Einstein raputas inimkonna maailmapilti esimest korda 26 aasta vanuselt. Charles Darwini peas hakkas evolutsiooniteooria küpsema 20. eluaastate keskpaigas. Tuhandete uurimuste mõjukust uurinud analüüs viitab nüüd, et meelt ei tasu heita ka vanematel teadlastel. Nooruse kuldperiood taandub suuresti üldisele produktiivsusele.
''Me teeme mõnikord automaatselt eelduse, et kui keegi on oma karjääri algusaastatel edukas, on ta seda ka tulevikus. Kuid me ei tohiks seda teha. Analoogselt ei peaks me arvama, et kui pole 30—40. eluaastaks suurt midagi saavutanud, oleme läbipõlenud. Võimalus millegi mõjuka kordasaatmiseks ei vähene. Tuleb vaid proovimist jätkata,'' leidis ajakirjas Science ilmunud uurimuse juhtivautor Roberta Sinatra ERR Novaatorile antud intervjuus.
Teadlaste mõjukuse, produktiivsuse, üldise sooritusvõime ja õnne vaheliste seoste lahtiharutamiseks võttis Northwesterni ülikooli professor esmalt kolleegidega luubi alla Ameerika Füüsika Seltsi ajakirjades avaldanud 2900 füüsikut, minnes tagasi aastani 1893. Valimisse sattumiseks pidi nende karjääri pikkus olema vähemalt 20 aastat ja teadlased ise avaldama iga viisaastaku jooksul vähemalt ühe uurimuse.
Analüüs kinnitas eelnevates teemat lahanud töödes tehtud tähelepanekuid, et karjääri alguses avaldavad teadlased tõepoolest enam mõjukamaid ja tsiteerimist leidvaid töid. Põhjus osutus sirgjooneliseks. ''Siin tuleb mängu noorte teadlaste üldine produktiivsus. Nad määrivad rohkem käsi, teevad rohkem eksperimente ja avaldavad rohkem uurimusi. Nii kasvab ka tõenäosus, et nad komistavad millegi põneva ja huvipakkuva otsa. Mõnes mõttes on see võrreldav jackpoti võitmiseks täiendavate lotopiletite ostmisega,'' selgitas Sinatra.
Teisisõnu, kui teadlase sulest ilmuks 50-aastaselt sama palju töid kui 30-aastasena, oleks tõenäosus aastaga millegi murdelise otsa sattuda samasugune. Seega tasuks professori hinnangul põhjalikumalt kaaluda, kas vanemate teadlaste argipäeva administratiivsete kohustustega küllastamine on alati kõige targem tegu.
Q-faktor
Mõjukate tööde avaldamine ei sõltunud aga vaid n-ö õnnest ja teadlaste üldisest produktiivsusest. Märkimisväärne mõju on ka Q-faktoril. Mitmetahulisel oskuste kogumil, mis võimaldab piltlikult öeldes jagatud kaarte õigesti välja mängida. Teadlane võib avaldada küll maailmamuutva töö, kuid kui see on kirjutatud raskesti arusaadavas stiilis, võib seda kaduda ajaloo hämarikku. Samasse klassi kuulub näiteks koostöövõime, meeldivus jne. Kokkuvõtlikult kujutab see endas kaasasündinud võimete ja järgnenud koolihariduse mõju summat.
Näide bioloogide karjäärist. Joone kõrgus viitab viitamiste arvule kümne aasta jooksul. Joone sinine piirkond enim viitamiste leidud tööle. Interaktiivse ingliskeelse graafiku nägemiseks klõpsa pildile. Kim Albrecht
Sinatra ja ta kolleegide mudelis väljendatakse Q-faktorit lihtsa numbrina. Vaistuvastaselt jääb see töörühma analüüsi kohaselt teadlaste terve karjääri vältel vaatamata lisanduvatele kogemustele enam-vähem muutumatuks. Mõneti pealiskaudsem analüüs näitas, et sama peab paika teiste erialade nagu neuroteaduse, bioloogia ja keemia, mitte ainult füüsika raames.
''Mõjukate tööde avaldamise seisukohast mängivad õnn ehk ideede ja tööde paljusus ja Q-faktor võrdset rolli. Kui oled produktiivne, aga sul on madal Q, on tõenäosus kõrgelt tsiteeritava töö avaldamiseks väike. Võid olla andekas, kuid kui sa suurt midagi ei avalda, ei sünni ka suurt avastust,'' laiendas Sinatra. Professori esialgsed uuringud viitavad, et sarnast mustrit võib näha filminduses lavastajate läbimurrete puhul ja muusika vallas.
Uus mõõdupuu?
Töörühma analüüs viitab, et Q-faktori põhjal on võimalik teha küllaltki täpseid ennustusi teadlase edasi karjääri kohta. Näiteks pea kolmel juhul neljast sai 20 esimese töö põhjal arvutatud Q-faktori alusel öelda, milline on teadlase h-indeks 40 teadusartikli avaldamise järel. (Populaarse indeksi väärtus X tähendab, et teadlane on avaldanud X arvu töid, millele on viidatud X korda.) Samuti näitas töö, et kõrgema Q-faktoriga füüsikud on pälvinud sageli Nobeli preemia või teisi mainekaid rahvusvahelisi auhindu. Seos oli seejuures tugevam kui h-indeksi puhul.
Sinatra Q-faktorit vähemalt praegu uue mõõdupuuna näha ei taha. ''Isiklikult arvan ma, et mitte ühtegi inimest ei saa taandada ühele numbrile. Isegi kui indikaator on ideaalne, pole võimalik sellega teadlast kokku võtta,'' rõhutas professor. Samas möönis ta, et teaduse rahastamisega tegelevatele organisatsioonidele võimalikult objektiivsete hindamiskriteeriumite loomine ja kallutatuse vähendamine oleks kõigile maksumaksja seisukohalt parem. Hetkel ei mõisteta Q-faktori olemust aga selle rakendamiseks veel piisavalt hästi.
Eeskätt loodab ta, et selle põhjalikum uurimine võiks aidata talentide eest paremini hoolt kanda. ''Ent miks ka mitte, kuigi hetkel näib, et see püsib karjääri vältel muutumatuna, on võimalik, et kui Q-faktori pulkadeks lahti võtame, saame ka vihjeid, kas ja kuidas oleks kõige parem seda kergitada,'' mõtiskles Sinatra.