Briti teadlased on jõudnud järeldusele, et lindude seas kipubki nii olema, et kellele loodus on andnud hea välimuse, sellele pole enamasti antud head lauluoskust ja vastupidi – kes suudab siristada imekaunist laulu, sel ei paku välimus just suurimat silmailu.

Cristopher Cooney Oxfordi Ülikoolist ja ta kolleegid kõrvutasid 518 liiki lindude laulumeisterlikkust ja sulestiku värve. Seejuures pöörasid nad erilist tähelepanu sama liigi emaste ja isaste lindude sulestiku erinevusele. Suurem sugudevaheline sulestikuerinevus viitab, et sel liigil pälvivad just toredaima sulisrüüga linnud enim vastassoo tähelepanu.

Cooney ja kaasautorid kirjutavad Briti Kuningliku Seltsi toimetistes, et neil liikidel, kellel ühte sugu isendite sulestik on märksa silmatorkavam kui teist sugu isendite oma, kõlavad laulud lihtsakoelisemalt ja üksluisemalt. Neil liikidel, kelle isased ja emased näevad üsna ühtemoodi välja, on isaslinnu laulud pikemad ja rikkalikuma helipildiga.