Eesti rohevintide sabaotsad muutuvad tumedamaks

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Eesti rohevintide sabaotsad muutuvad tumedamaks Autor/allikas: Wikimedia Commons
Loomaökoloogid avastasid, et rohevintide suremine on seotud sulgede musta värviga.

Nii leidis Tartu Ülikooli loomaökoloog Marju Männiste oma äsja kaitstud doktoritöös, kui uuris rohevintide sulgedes sisalduvat teavet lindude stressi, immuunsüsteemi ja käitumise seoste kohta.

“Kui rääkida evolutsioonist, siis paljud arvavad, et see on dinosaurustega seotud värk, mis toimus väga ammu,” rääkis Männiste. “Tegelikult arenevad liigid pidevalt ja on väga huvitav näha, mis põhjustel see praegu Eestis toimub,” lisas ta.

On teada, et lindude sulevärvus võib evolutsioneeruda sugulise valiku teel. Paabulinnud, kellel on suurem ja uhkem saba, saavad rohkem järglasi kui kahvatumate sabasulgedega paabud. Emased rohevindid peavad aga lugu isaslindude erkkollasest sabast ja soovivad oma geene edasi anda just kirkamate isastega.

Ent Tartu Ülikooli teadlased näitasid äsja, et lisaks sugulisele valikule evolutsioneerub lindude sulevärvus ka hoopis teisiti.  

Trihhomonoos tapab heledamaid

Üheks evolutsiooni suunavaks teguriks on nakkushaigused. On teada, et sama pisikuga nakatumine võib mõnesid tappa kuid teisi mitte. Rohevinte uurinud Marju Männiste avastas, et haigustele peavad paremini vastu just tumedamate sulgedega linnud.

“Jutt käib rohevindi sabasulgede mustadest otstest, mis muutuvad evolutsiooni käigus järjest tumedamaks. Oleme seda tähele pannud juba alates 2008. aastast,” täpsustas Männiste doktoritöö juhendaja Tartu Ülikooli immuunökoloogia töörühma juht Peeter Hõrak.

Umbes samal ajal jõudis Tartu teadlasteni ka info rohevintide uuest nakkushaigusest trihhomonoosist, mis  hävitas 2006. aastal 35% Inglismaa rohevintide populatsioonist. 2009. aastal hukkus selle tõttu 47% Soome ja 20% Rootsi rohevintidest. Haigus on levinud ka Eestis.

Trihhomonoos tekitab linnu ülemistes hingamisteedes paistetuse ja suuri mädakoldeid, mis takistavad söömist ja joomist. Haigestunud lind kas lämbub või sureb nälga.

Trihhomonoosi pisiku on rohevindid arvatavasti saanud kodutuvidelt. Kuna see on vintidele uus haigus, pole nende organism jõudnud sellega veel kohaneda ega vastumehhanisme välja arendada. Sellepärast on ka haigestumus ja suremus väga suur.

“Kuna meil olid laboris linnud, kes olid surnud trihhomonoosi ja linnud, kes jäid ellu, olime evolutsiooniökoloogidena huvitatud, kas toimunud loodusliku valiku puhul õnnestub meil mõõta ka mõnda sellist tunnust, mida see valik tabas,” rääkis Hõrak.

See õnnestus! Teadlased avastasid, et trihhomonoosi surnud rohevintide sabasulgede must värvus oli heledam kui ellujäänud lindudel. See lubabki oletada, et tumedamate sulgedega linnud suudavad haigustekitajate ja muu hulgas ka stressiga paremini toime tulla.

“Siin ei ole aga otsest põhjuslikku seost. Tumedamate sulgedega linnud ei jää ellu mitte sellepärast, et nad sünteesivad rohkem musta värvi pigmenti eumelaniini. Pigem on seos kaudne – eumelaniini süntees on seotud geeniga, mis ühtlasi mõjutab ka lindude immuunsüsteemi toimimist, täpsemalt põletike teket, ning stressitaluvust,” selgitas Hõrak.

Kasu looduskaitsele

Kui eeldada, et musta värvi süntees ja immuunsüsteem on samamoodi seotud ka teistes linnu- ja loomarühmades, võib uuest teadmisest olla kasu ka looduskaitses. “Looduskaitseprogrammis, kus on vaja valida asustusmaterjali mõnest haruldasest liigist, keda tahetakse vangistuses paljundada, et hiljem loodusesse lasta, soovitaksin valida tumedamaid loomi,” lausus Hõrak.

Veel järeldas loomaökoloog Männiste oma doktoritöös, et haigestumisega on seotud ka rohevintide sule stressihormooni kortikosterooni tase. “Kuna ei ole veel selge, kuidas see stressihormoon täpselt sulgedesse jõuab, on raske teha ka suuri üldistusi. Ent sule stressihormooni määramise metoodika suur eelis on see, et me ei pea linnupopulatsiooni tervisliku seisundi hindamiseks linde kinni püüdma,” kõneles Männiste. “Kui me tahame uurida mõne kaitsealuse liigi populatsiooni, võime uurida ka nende metsa alt leitud sulgi,” sõnas ta.  

Vaata siit ka lühikest videolugu Tartu Ülikooli loomaökoloogia doktorant Richard Meiterniga, keda huvitab, miks me ei ole evolutsiooni käigus jõudnud haigestumise täieliku vältimiseni ning kuidas on omavahel seotud põletik ja stress.

 

 

Toimetaja: Katre Tatrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: