Pole midagi uut siin päikese all.

Isased paabulinnud ja kalkunid edvistavad emaste ees oma sabadega, mida saab lehviku kombel laiali lüüa. Hiidsisalikud pidasid samasuguseid pulmamänge juba kriidiajastu lõpus, näitas Kanada Alberta ülikooli uurimus.

Paleontoloog Scott Persons uuris saurusekivististe sabaluid ning keskendus umbes 70-80 miljonit aastat tagasi elanud oviraptoritele.

Need taimtoidulised saurused liikusid kahel jalal ning elutsesid Hiinas, Mongoolias ja Kanadas.

Toona, kriidiajastu lõpus pisut enne hiidroomajate hääbumist oli paljude sauruste keha kaetud sulgedega. Mõnedel liikidel aitasid suled lennata, teistel kaitsesid keha külma eest.

Persons avastas, et oviraptoritel olid viimased sabalülid liitunud lamedaks päranipualaks. Tänapäeval on see säilinud ainult lindudel.

Oviraptorite saba ehtisid lehvikutalised suled. Pole teada, et need hiidsisalikud oleksid lennata suutnud.

 Persons järeldas, et uhke saba oli pigem mõeldud paarilise leidmiseks.

Oletust toetas sauruste luude ja lihaste paiknemine.

Praeguste linnu- ja roomajaliikide anatoomia uurimine lubas uurijal luua sauruste sabalihaste mudeli. Selle põhjal suutsid iidsed sulgedega sisalikud oma sabasulgi raputada ning eri suundades liigutada.

Ilmselt käitusid sulissaurused tänapäevaste paabulinnukukkede kombel ning ajasid saba lehvikuna laiali, et tõmmata endale tähelepanu.

Lisaks oli mõne liigi koljul tugev luuline hari. Sellele võis kinnituda suletutt, millega sai samuti pulmamängu ajal edvistada.

Uurimus ilmus ajakirjas Acta Paleontologica Polonica.