Elujõuline 104-aastane professor otsustas abistatud enesetapu kasuks – elust sai villand ({{commentsTotal}})

Foto: Kuvatõmmis "Pealtnägija" loost

David Goodall nimetati Austraalia vanimaks töötavaks teadlaseks, kuid tänavu kevadel, 104-aastaselt otsustas Austraalia üks prominentsem kodanik, nelja lapse isa ja 12-kordne vanaisa, et tal on elust villand, ehkki ta pole valudes ega haige, ning et ta läheb vabasurma.

"Kas su vaimne seisukord on hea?"

"Ma arvan küll."

"Kas sul on ravimatu haigus?"

"Ei."

"Kas keegi mõjutab sind seda otsust tegema?"

"Ei."

Sellise küsitluse, mis on lahutamatu osa kogu abistatud enesetapu protseduurist, teeb professor Goodall läbi veel tund aega enne siit ilmast lahkumist. Kuna abistatud enesetapp inimestele, kel ei ole füüsiliselt ühtki põhjust siit ilmast lahkuda, ei ole Austraalias lubatud, on Goodall sõitnud selleks Šveitsi.

Küllap on selliseid inimesi õige mitu, kuid professor on otsustanud enda elust lahkumise juurde kaasata meedia ja avalikkuse tähelepanu. Põhjus lihtne: "Ma ei leia enam elus kuigi palju rõõmu. Isegi veel 90-aastasena ma nautisin elu. Aga nüüd mitte."

Üha tõhusama meditsiini ja parema elukvaliteedi tingimustes elavad inimesed järjest kauem, kuid sageli saab elutahe ja -rõõm enne otsa, kui keha alla annab.

Veel 102-aastaselt käis ta neli päeva nädalas oma kontoris ülikoolis, kus avalikkuse survel leiti armastatud professorile isegi eakohased tööruumid. Kuid 104. sünnipäevaks olid raudmehe silmanägemine ja liikuvus oluliselt halvenenud.

David Goodall pere keskel. Autor: Kuvatõmmis "Pealtnägija" loost

Selle aasta alguses libises professor Goodall oma köögis ja lebas kaks päeva põrandal kuni koristaja ta leidis. Pärast haiglaravi kartis ta, et ta pannakse hooldekodusse ja tegi esimest korda elus enesetapukatse. "Tal oli alati plaanis, et mingil hetkel ta teebki seda, kui elu pole väärt elamist või pole elukvaliteeti," rääkis tütar Karen Goodall-Smith.

Kuhu peaks liikuma seadusandlus abistatud enesetapu osas?

Austraalia Victoria osariigis on küll alates järgmisest aastast lubatud eutanaasia surmavalt haigetele ja valudes patsientidele, aga mitte neile, kellel pole ühtegi akuutset haigust ega valusid, vaid lihtsalt elust villand nagu professoril.

Oma viimsel reisil külastab nelja lapse isa sugulasi. Ühe poja pere elab juba 30 aastat Prantsusmaal, maalilises viinamarjapiirkonnas Bordeaux' lähistel. Davidi lahkumiseni jääb sel hetkel veel viis päeva. Pojapoeg Daniel koos elukaaslasega valmistasid toidu viimaseks lõunasöögiks pereringis.

Võrreldes hubase lõunasöögiga Bordeaux's on vastuvõtt Baselis päev hiljem üpris tormiline. Eaka teadlase väga isiklikust reisist on kujunenud meediasündmus. See on ebatavaline juhtum, sest tuntud austraallane pole haige ega valudes, ent on jäärapäiselt otsustanud elu lõpetada, sest tal on lihtsalt kõrini.

Lisaks pressile ootab lennujaamas doktor Philip Nitschke, väärikat elust lahkumist edendava ühingu Exit Internationali asutaja, kes teeb koostööd Šveitsi organisatsiooniga Life Circle, mis peaks täitma professori viimse soovi. "Euroopas on mõte inimese õigusest surra erinevalt mingist meditsiinilisest privileegist tõeline arutelu teema," sedastab Philip Nitschke. David Goodalli vaated rõhutavad argumenteeritult mõtet, kuhu peaks liikuma seadusandlus elu lõpetamise teemal. Mõistagi ei jaga kõik seda seisukohta.

Anne-Marie Pfeifer on psühholoog ja Baseli linnavolikogu liige, kelle meelest mindi libedale teele. "Tekib surve arvamuseks, et väga vana inimese elu pole enam väärtuslik."

Samas leiab David Goodalli pojapoeg Duncan Goodall, et poliitiline nüanss, mille järgi võimaldatakse abistatud enesetappu vaid haigetele ja kannatavatele inimestele, ei ole mõistlik. "Mu vanaisa peab tegema nii pika sõidu, et teha midagi, milleks tal peaks igati õigus olema."

Vanahärra soov oli enda eeskujuga võidelda saatusekaaslaste õiguse eest ise otsustada, kuidas ja millal viimasele teekonnale minna. Lapselapsed mõistavad seda sõnumit, aga ometi on tunded vastuolulised.

"Oh, päris kaua läheb…"

Ruumid, kus professor sureb, asuvad Baseli linnaserval. Vanima lapselapse kohustus on aidata vanaisa viimaste paberitega ning tutvustada seadmeid. Kõige olulisem on õppida, kuidas manustada surmav doos. Seda peab ta tegema ise.

David Goodall annab endale ise surmava mürgidoosi.

Pool minutit hiljem avab ta silmad ja ütleb: "Oh, päris kaua läheb…"

Siis sulges ta taas silmad ja paarkümmend sekundit hiljem uinus.

Viimase asjana soovis David Goodall, et tema keha annetataks teadusele. Kuna tegu on äärmiselt delikaatse teemaga, siis pole teada, kas ja kui palju ja kas üldse on olnud Eesti suitsiidituriste.

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: