"Tegu on otseselt inimtegevusest tingitud ning ajaloos enneolematu allakäiguspiraaliga. Lõppu ei paista. Säilinud elupaigad on killustunud ja suuremate loomade jaoks liiga väikesed," nentis uurimuse juhtivautor Carlos Peres, Ida-Anglia ülikooli bioloogiaprofessor. Järeldused põhinevad 500 keskmist või suuremat kasvu imetajaliigi käekäigu uurimisel.

Töörühm lähtus viimase 30 aasta jooksul kogutud seireandmetest ja võrdles neid maadeavastustele eelnenud aja liigirikkuse baastasemega. Peres tõdes, et väga täpset ülevaadet toonasest liigirikkusest teadlastel pole. Mudelite ja tavaliselt teineteisega koos elavate liikide põhjal on võimalik sellest siiski aimu saada.

Kui enne Kolumbust moodustasid piirkonnas liigikooslusi keskmiselt peaaegu 26 liiki, siis tänapäeval on kahanenud nende arv seitsmeni. Alates 1983. aastast on vähenenud liigirikkus aastas keskmiselt 1,5 protsenti. Bioloogi sõnul saab selle kanda eeskätt nii otsesele metsaraiele ja uute istanduste rajamisele kui ka veel säilinud elupaikade killustumisele ja küttimisele.

Kui 16. sajandi alguses laius Brasiilia Atlandi-äärne troopiline vihmamets 1,1 miljonil ruutkilomeetril, siis tänaseks on kahanenud 140 000 ruutkilomeetrini. Vahe on ligi kümnekordne. Seejuures jääb 83 protsendi säilinud metsade pindala alla 50 hektari. "Praegu on probleemiks seegi, et kaitse alla võetud piirkonnad ei ühti täielikult kõige hapramate ja liigirikkamate ökosüsteemidega," nentis Peres.

Ootuspäraselt on saanud metsade hävimise tõttu kõige enam kannatada saanud tippkiskjad ja lihasööjad nagu puumad ning jaaguarid ja suuremad rohusööjad, näiteks tapiirid. Kokkuvõtlikult on säilitanud oma algsest liigirikkusest rohkem kui 70 protsenti vähem kui üks kooslus 20st. Enamikes on vähenenud liigirikkus aga vähemal 40 protsenti.

Troopilisi vihmametsi juba kümneid aastaid uurinud Peres nentis, et senised katsed ökosüsteeme kaitsta on takerdunud poliitilise tahte puudumise taha. "Teadlastena saame pakkuda poliitikutele parasjagu kõige paremaid andmeid ja loota, et se viib muutusteni," laiendas bioloog.

 Uurimus ilmus ajakirjas PLOS ONE.