Poole sajandi eest bioloogilise mitmekesisuse hindamiseks loodud mahukas andmekogu klassifitseerib liigid nende tuleviku väljavaadete alusel üheksasse kategooriasse. Ohuhinnangu andmisel lähtutakse muu hulgas liikide levialast. Tarvilike algandmete kogumisel osalevad sajad teadlased ja tuhanded vabatahtlikud.

''Me mõistame protsessi olulisust, mille alusel oleme me seni liike punasesse nimistusse kandnud ja oleme kasutanud seda mitmeid aastaid, kuid seda annab kaasaegsete meetodite, sh kaugseirega selgelt parandada. See on puhas konstruktiivne kriitika,'' kinnitas Natalia Ocampo-Peñuela, uurimuse esimene autor, ERR Novaatorile.

Satelliitseire pakutavate võimaluste näitlikustamiseks võttis Ocampa- Peñuela kolleegidega luubi alla maailma kuus bioloogilise mitmekesisuse tulipunkti ja uuris kokku 586 sealse linnuliigi seisukorda. Piirkonna kõrguse, metsasuse ja lindude leviala kohta käivate andmete kombineerimisel leidis töörühm, et neis 210 peaks paigutama praegusest kõrgemasse ohukategooriasse.

''Enamik arvatust suuremas ohus olevatest linnuliikidest elavad Lõuna-Ameerika Atlandi-äärsetes vihmametsades, kus on linnud kaotanud oma esialgsetest elupaikadest ligikaudu 93 protsenti. Samuti Madagaskaril, mis on kaotanud oma metsadest umbes 90 protsenti. Uuringud on näidanud, et elupaikade kadumine on nende allakäigu peamine põhjus,'' nentis Ocampo-Peñuela, Duke'i ülikooli bioloog.

Punase nimistu linnuliikidega tegeleva osakonna BirdLife International juhtivteadlane Stuart Butchart nentis aga, et Ocampo-Peñuela ja ta kolleegide tulemusi ei anna otseselt punase nimistu tulemustega võrrelda. Kui IUCN lähtub liikide üldisest levialast, siis ajakirjas Science Advances ilmunud töös võetakse arvesse kitsamat asuala, kus liik otseselt elab. ''Kuigi nende metoodika on täielikult vettpidav, ülehindavad nad sellega ohtu, milles liigid on,'' märkis Butchart.

Ocampo-Peñuela tõi aga välja, et uue töö põhjal pole liikide asualad mitte ainult arvatust väiksemad, vaid ka rohkem killustunud. ''See tähendab aga väga sageli, et liikide püsimajäämine on tulevikus raskendatud. Samuti ei pruugi nad seetõttu täita enam nii hästi erinevaid ökosüsteemi teenuseid, näiteks levitada taimede seemneid. Tulemustest koorub ka välja, et enamike kaitse alla võetud linnuliikide levialast on tegelikult kaitstud vähem kui kümme protsenti,'' sõnas naine.

Bioloog lisas taas, et nende peaeesmärk polnud mitte IUCN-i usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine, vaid anda tõuge kaugseire andmete laialdasemaks kasutamiseks, millest on saanud liigikaitsega tegelevate teadlaste igapäeva lahutamatu osa.

''Kui nad sellesse investeeriksid, võiksid nad uuendada liikide väljasuremisohtu automaatselt ja põhimõtteliselt iga kahe nädala tagant. See on kahtlemata suur samm. Selle rakendamine võtab kahtlemata aega. Hakatuseks sobiks aga isegi lõiguke, mis ütleks meile, kui suur osa ohustatud liikide levialast ja elupaikadest asuvad kaitse alla võetud piirkondades. See aitaks teha targemaid otsuseid mitte ainult IUCN-il, vaid ka poliitikakujundajatel,'' mõtiskles Ocampo-Peñuela.