Kaks ettepanekut doktoritööst, et noored õpetajad ei lahkuks ametist
Küllap on igal õpetajaks õppival üliõpilasel ettekujutus sellest, milline on õpetajatöö, kuid see pilt võib sootuks erineda tegelikust elust, mis omakorda võib olla ajend õpetajaametist lahkumiseks. Tiina Anspal, kes käsitles seda teemat oma doktoritöös, toob välja paar mõtet, kuidas noori pedagooge koolis võiks hoida.
Uuringud näitavad, et mitte kõik Eestis õpetajakoolituse lõpetanud ei asu õpetajana tööle või kui asuvad, siis lahkuvad peagi. Teada on seegi, et võrreldes klassiõpetajatega jätavad oma ameti sagedamini aineõpetajad. Kas teadsite, et 3+2 süsteemi lõpetanud tunnevad end võrreldes integreeritud õppekava läbinutega vähem õpetajana töötamiseks ettevalmistununa?
Tiina Anspal kaitses Tartu Ülikoolis augusti lõpus doktoritöö, milles uuris õpetaja identiteeti ja selle kujunemist klassiõpetaja ja aineõpetaja õppekavadel. Ta analüüsis, kuidas tudengid saavad aru õpetaja rollist ja millised pinged tekivad õpetaja rolli(de)ga siis, kui asutakse tööle kooli.
Õpetajate identiteeti võiks selgitada kui seda, kuidas õpetajad end tajuvad ja identiteedi kujunemise jooksul peaks õpetaja leidma tasakaalu enda kui isiku ja kui professionaali vahel.
Anspali doktoritööst selgus, et klassiõpetajad näevad oma rolli teisiti kui aineõpetajad. Aineõpetajad näevad õpetaja rolli tüüpiliselt pisut ainekesksemalt kui klassiõpetajad. Oluline on siinjuures see, milline roll on pedagoogilisel praktikal õpetaja identiteedile.
Tiina Anspal selgitas, et klassiõpetajad õpivad enamasti 5-aastasel integreeritud õppekaval ning nende õpingutes on omavahel pedagoogilised ja ainealased teadmised sidustatud. Samas aineõpetajad omandavad pedagoogikateadmised 2-aastases õppes pärast 3-aastast aineõpet. "Ilmselt kui õpitakse kolm aastat ainet, siis seostatakse enda identiteet rohkem selle ainega, sest minnakse ju õppima ka huvist selle aine vastu. On üsna loomulik, et aineõpetajad kipuvad olema rohkem ainekesksema suhtumisega, klassiõpetajate tarkus seisneb aga selles, et nad keskenduvad õppija arengule," selgitas Anspal.
Klassiõpetajad peavad teadma küll paljusid erinevaid aineid, kuid ennekõike peavad nad oskama toetada õpilast õppimisel ja õppijaks kujunemisel. Samas aineõpetajatel on võrdlemisi head teadmised näiteks keemiast, kuid mitte nii head teadmised sellest, kuidas inimest õppijana toetada.
Ettekujutus heast õpetajast ja olla hea õpetaja on erinevad asjad
Eelmainitud konflikt ootuste ja tegelikkuse vahel on natuke erinev ka õpetajati. Aineõpetajatel kipub eeskuju tulema ikka oma kunagistelt aineõpetajatelt ning klassiõpetajad meenutavad hea õpetajana pigem oma klassiõpetajaid. Nagu kõigil inimestel, on ka õpetajatel oma ettekujutus heast õpetajast. Paraku võib osutuda raskeks olla see hea õpetaja tegelikus koolikeskkonnas.
Keerulised ja raskesti lahenevad on pinged, mille puhul üliõpilane tajub, et ta isiksus või olemus ei lähe õpetajatööga kokku või kui õpetaja rolli kogetakse väga mitmetahulisena ning õpetajatööd palju aega nõudvana.
"Õpetaja ei tunneta ennast õpetajana enne, kui ta on päriselt õpetajaametit proovinud," võttis Anspal kokku. Seetõttu on vaja kindlasti õpetajakoolituses tudengid võimalikult varakult saata koolidesse praktikale. Ajal, mil selle doktoritöö jaoks materjali koguti, käidi õpetajakoolituses praktikal alles stuudiumi lõpuosas. See on praeguseks muutunud ning tudengid puutuvad koolieluga lähedalt kokku juba esimesel kooliaastal.
Seega on üks Tiina Anspali doktoritöö soovitustest juba teoks saanud: õpetajakoolituse tudengid peavad võimalikult palju olema praktikal, et selle kaudu kujuneks õpetajaidentiteet ning noor inimene leiaks tasakaalu isiku ja enda kui professionaali vahel.
Doktoritöö uuringute tulemused näitavad, et üliõpilaste esialgne veidi idealistlik arusaam õpetaja rollist mitmekesistub õpingute jooksul.
Noored õpetajad vajavad aega
Õpetajakoolituses, aga ka noortele alustavatele õpetajatele on oluline oma kogemuste mõtestamiseks rohkem aega anda, et nende õpetajaidentiteet saaks kujuneda, leiab Tiina Anspal doktoritöös. Õpetajakoolituse üliõpilased peavad omakorda teadvustama, et õpetajaks kujunemine nõuab pühendumist õpitu ja kogetu mõtestamiseks.
Tiina Anspal teeb ettepaneku, et värskelt kooli tulnud õpetajad vajavad aega, et valmistada ette tunde, töötada välja enda õppematerjale. Sageli aga leiab alustav õpetaja end koolis tegemas kõike lisaks õpetamisele ning see tähendab, et tal jääb vähem võimalusi teadlikult oma identiteeti välja kujundada.
"Ta ei tunne ennast veel nii kompetentsena ja on vaja mingeid asju juurde õppida, mis on ka loomulik, sest viie või kahe aastaga ei ole võimalik õppida kõiki maailma asju selgeks." Tiina Anspal leiab, et alustavatel õpetajatel võiks olla paar esimest aastat oluliselt väiksem koormus, kuid täiskoha sissetulek. Nii oleks võimalik rahulikult ametisse sisse elada, hakata end selles kindlalt tundma ning samas oleks tagatud ka sissetulek.
Tiina Anspali doktoritööst võiks rakendada vähemalt kaht ettepanekut, et noored õpetajad otsustaksid pedagoogitööle jääda ka kauemaks:
- Toetada tuleb õpetajaidentiteedi väljakujunemist ning selleks on vaja rohkem praktikat juba õpetajaks õppimise ajal.
- Alustavatele õpetajatele tuleb luua tingimused, et nad saaksid harjuda oma tööga ning neil kujuneks välja selge identiteet. Selleks on vaja alustada rahulikult ja eritingimustes. Alustav õpetaja peaks saama küll täispalka, kuid töökoormus võiks olla veidi väiksem, kuna alguses võtab töö rohkem aega ning eneseleidmine õpetajana nõuab samuti aega ja toetavat keskkonda. Kõik see, mõistagi nõuab raha, kuid ehk on see ettepanek hea idee seeme ministeeriumile, kui otsitakse viise, kuidas haridusse tehtavaid kulutusi tõhusamalt kasutada.
Tiina Anspali doktoritööd "Õpetajaidentiteedi kujunemine erialase rolli ja minakontseptsiooni kaudu õpetajakoolituse esmaõppes" juhendasid Tartu Ülikooli professor Äli Leijen ja Helsinki Ülikooli professor Erika Löfström, oponent Helsinki Ülikooli dotsent Katriina Maaranen.
Tiina Anspal rääkis oma doktoritööst Vikerraadio saates "Huvitaja", mida saab järelkuulata siit:
Lisaks soovitame lugeda ka seotud artiklit, millest selgub, millise rolli võitab Eesti õpetaja võrreldes Soome ja Saksamaa õpetajaga.
Uuring õpetaja autonoomiast: vabadus õpetada õppekava või mõjutada hariduselu
Eesti ja Baierimaa õpetajad peavad autonoomiaks ehk vabaduseks ise otsustada seda, kui saavad klassiruumis valida õpetamisviise ja õpetatavat sisu. Soome õpetajad seevastu räägivad õpetaja autonoomiast kui vabadusest olla hariduselu kujundaja ja korraldaja. Nii selgub hiljutisest Tallinna ja Tartu Ülikooli teadlaste ühisuuringust.