Õpetajate autonoomia ehk iseseisvus ja otsustusõigus oma rollis on oluline, kuna sellest sõltub laiemalt see, kuidas õpetaja oma tööd teeb ning milline on tema roll ühiskonnas.

Tallinna ja Tartu Ülikooli teadlased avaldasid hiljaaegu ühise teadusartikli, milles uurisid, kuidas kirjutati õpetaja autonoomiast ja rollist Eesti, Soome ja Saksamaa õpetajate lehtedes ajavahemikul 1991–2010. Ajakirjanduse uurimine on oluline, kuna neis tekstides peegeldub, millisena näeb ühiskond, aga ka õpetajad ise, õpetaja rolli ühiskonnas.

Uuringu autorid olid Tartu Ülikooli sotsioloogia professor Veronika Kalmus ning Tallinna Ülikooli õppekava teooria lektor Maria Erss.

Õpetaja autonoomiat loovad ja kujundavad erinevad osapooled, selgitas Maria Erss.

Ta kasutas oma töös analüüsimeetodit, milles tõi välja, kes ja mida ütleb, millises perspektiivis ütleb, kuidas ütleb ja mis argumente kasutab. Selle kaudu on võimalik esile tuua, kuidas räägivad õpetaja autonoomiast õpetajad ja õpetajate koolitajad. Kuid ka kuidas räägivad õpetaja rollist poliitikud.

"Õpetajad tahavad olla autonoomsed, kuigi nad määratlevad seda autonoomiat erinevalt. Eesti ja Saksa õpetajad tahavad olla autonoomsed oma klassiruumis. Nad räägivad sellega seoses eelkõige pedagoogilisest vabadusest," selgitas Erss. See pedagoogiline vabadus tähendab ennekõike vabadust valida, milliste meetoditega õpetatakse ja ka teatud määral vabadus valida, millist sisu õpetada.

"Aga nad siiski ootavad, et õppekava kirjutaks neile ette teemad, mida õpetada," märkis Erss Eesti õpetajate kohta. Selle osas sarnanevad meie õpetajad küllalt palju oma Saksamaa, täpsemalt Baierimaa kolleegidega.

Poliitikud ja õpetajate autonoomia

Kui aga vaadata, mida räägivad poliitikud, siis Eesti puhul on selge erinevus, kuidas räägivad õpetaja rollist ja autonoomiast konservatiivsed ja liberaalsed poliitikud.

Õpetajatest rääkimine hakkas muutuma, kui tulid esimesed rahvusvaheliste testide, näiteks TIMSS ja PISA, tulemused. "Kui enne räägiti, et meie õpetajad on ikka vanad ja iganenud, nõukaaegsed ja ei oska üht ega teist, siis pärast nende testide tulemust diskursus muutus. Leiti, et ei olegi nii hull, meie õpetajad teevad ju päris head tööd," rääkis Erss.

Õpetajate Lehes hakati rohkem rääkima sellest, et õpetajaid tuleks hoopis rohkem usaldada ning nad vääriksid rohkem otsustusõigust ehk autonoomiat. Arvamusartiklites toodi välja, et kõik õpetajad ei peakski

Näiteks Peeter Kreitzberg kirjutas, et õpetajad peaksid kujundama oma personaalset stiili, mitte ainult ajama näpuga järge ettekirjutustes.

Konservatiivsemad poliitikud, teiste hulgas näiteks Jaak Aaviksoo, eristusid aga selle poolest, et just 2000. aastate alguses leidsid nad nagu oleks vabadust kuritarvitatud ning vastutus ja vabadus ei ole tasakaalus.

Kool kui teenusepakkuja

2000. aastatel ilmus kõigi kolme maa õpetajate lehtedes üha rohkem uusliberaalsetest ideedest kantud tekste. Uusliberaalsus koolides väljendub näiteks selles, et räägitakse õpilase ja kooli suhtest kui kliendi ja teenusepakkuja omast, konkurentsist koolide vahel jne.

"Isegi Soomes räägiti ministri tasemel, et õpilane on muutunud kliendiks ja kliendil on õigus nõuda," rääkis Erss teda üllatanud tulemusest.

Erinevalt Eestist oli Soomes ja Saksamaal oli lehtedes näha väga tugevat vastupanu retoorikale, kus rõhutati testide tulemuste põhiselt koolide konkurentsi ja reastamist. Õpetajate Lehest aga peegeldus, et õpetajad pigem ei võtnud sõna või jäid oma väljaütlemistes tagasihoidlikeks. Õpetajate eest või nende nimel võtsid sõna näiteks koolijuhid ja õpetajaharidusega seotud haridusprofessorid. "Eesti õpetajate hääl pääses Õpetajate Lehes vähem esile," selgitas Erss.

Ainetunniväline tegevus on koormus

Osaliselt võib Eesti õpetajate sõnavõttude puudumise taga näha taas seda sama suhtumist autonoomiasse. "Väga tugevalt domineerib neil veel see aineõpetaja- ja ainekesksus," selgitas Erss ja lisas, et tema uuringust ilmnenu põhjal ei näe õpetajad vajadust rääkida kaasa suuremas haridusdebatis, vaid tajuvadki oma rolli ja autonoomiat klassi ees õpetades ja kitsalt klassiruumiga piirnevalt.

Eelmisel nädalal ilmus OECD raport "Haridus lähivaates", millest selgus, et Eesti õpetajad veedavad klassi ees keskmiselt vähem tunde kui kolleegid teistes OECD riikides. Samas aga märgiti raportis, et meie õpetajad täidavad veel tervet rida ainetunni väliseid kohustusi, mis andmetest selgelt esile ei tule.

Maria Erss selgitas oma uuringu valguses, et õpetajad peavad osalema õppekava arendamises ja täitma paljusid muid ainetunni väliseid kohustusi. "Aga siiani ei ole nad seda just väga suure entusiasmiga teinud. Mõnes koolis, mis on eristunud ja loonud oma näo, on õpetajad ka entusiastlikumad. Aga paljudes koolides näevad õpetajad seda kui töökoormuse kasvu ning seda võiks teha keegi teine."

Maria Erssi ja Veronika Kalmuse artikkel käsitles ajakirjandustekste ajavahemikul 1991-2010. Sellest ajast on juba üksjagu möödas, kuid milline võiks pilt olla praegu ning kuhu võiks õpetaja roll areneda? Maria Erss selgitas, et õpetaja roll justkui kogu aeg laieneb, sellega tuleb kaasa uusi kohustusi ning õpetaja peaks üha rohkem pakkuma ühiskonna probleemidele lahendusi.

Ühiskonnal on ehk õpetajale liiga suured ootused, mingil hetkel tuleb ette nii kompetentsuse kui vahendite piir. Siiski loodab Erss, et ka õpetajad hakkavad end nägema koolipere liikmetena ning õpetajad õpivad omavahel koostööd tegema, et ka kool oleks pidevalt õppiv organisatsioon.

"Ma usun, et see sinna poole areneb, aga kindlasti ei saa see areng olema kiire ja kerge," sedastas Erss.