Üha rohkem Eesti gümnasiste teeb pärast keskkooli otsuse minna kõrgharidust omandama välismaale, paraku ei tea me kui palju neid on.

Riiklik statistika selle kohta, kui palju noori välismaale õppima läheb, võtab arvesse vaid neid noori, kes on astunud Eesti ülikoolidesse või kõrgkoolidesse ja seejärel läinud välismaale lühemaks või pikemaks perioodiks.

Eelolev graafik tugineb haridusstatistika andmebaasil Haridussilm. Välja võetud andmed on registripõhised, mis tähendab, et need andmed ei tugine küsitlustel ega muul sellisel, vaid inimeste kohta registritesse kantud andmetel.

Graafikul olev punane tulbalõik näitab nende noorte osakaalu, kes ei jätka õpinguid Eestis. Mõistagi ei tähenda see veel automaatselt, et kõik need noored lähevad välismaa ülikoolidesse. Pigem on nende hulgas suurem osa keskkoolilõpetanuid, kes otsustasid pärast gümnaasiumi võtta näiteks vaba aasta. Kindlasti on neidki, kes ongi otsustanud mitte jätkata oma haridusteed.

Ja siis on selle punase osa hulgas noored, kes jätkavadki oma õpinguid välismaa ülikoolides, kuid sellest ei jää ühessegi registrisse andmeid. Nende osakaal, kes Eestis õpinguid ei jätka, on aasta-aastalt kasvanud. See võib olla mistahes põhjusel, kuid võib olla ka seetõttu, et järjest enam noori otsustabki minna kõrgharidust omandama välismaale.

Kui vaadata vastuvõtuarve, siis igal aastal asub bakalaureuseõppesse õppima enam kui 5000 tudengit, ning ligi 4000 tudengit rakenduskõrgharidusse või integreeritud (BA + MA) õpesse. Kui gümnaasiumilõpetajaid on kõrgharidusse vastuvõetutest umbes 60 protsenti, siis kust tulevad ülejäänud?

Need ülejäänud umbes 3000 inimest on need, kes on võtnud vaheaasta pärast keskkooli, ajateenistujad, samuti täiskasvanud õppijad, kes tulevad kas esimest või mitmendat korda ülikooli.

Seega saab välismaale minejate hulka üksnes tuletada. Selleks võib appi võtta näiteks viimase Eurostudenti uuringu, kus käsitletakse ka tudengite mobiilsust ehk välismaal õppimas käimist.

Uuringus tuuakse välja, et neid, kes taotlevad rahastust mõne organisatsiooni kaudu, on kokku 69 protsenti tudengkonnast. Ligikaudu 18 protsenti välismaale õppima siirduvatest noortest otsib selle jaoks rahastuse omal käel. Kui selle pinnalt tuletada, et 18 protsenti rahastab ise oma välismaal õppimist, siis Eesti puhul võiks igal aastal kooli lõpetanutest välismaale edasi õppima siirdujaid olla ligikaudu 300.

Nii haridusministeeriumist kui sihtasutusest Archimedes küsides, said ERR Novaatori toimetajad vastuseks, et riiklikult sellist statistikat ei koguta ning kõik, millega nemad aidata saavad ja mis on vahest kõige ülevaatlikum, on UNESCO andmestik.

Selle kohaselt on aastatel 2011–2017 olnud pidevalt välismaal õppimas üle 4000 Eesti päritolu tudengi.

Uurimise peale jõudsime aga selgusele, et UNESCO saab oma statistika haridusministeeriumitelt ning seega kajastuvad selles jällegi vaid need õppurid, kes on läinud välismaale mõne mobiilsusprogrammi kaudu ehk kes juba õpivad Eesti ülikoolis või kõrgkoolis.

Kõige enam lähevad Eesti noored õppima Inglismaale, Soome, Taani ja Saksamaale.

Keskkoolilõpetajad ei pea teavitama, mida nad pärast üldharidusetee lõppu teevad. Registrid annavad küll infot, kuid pole head ülevaadet just neist, kes Eestis edasi õppima ei asu. Üsna tõenäoline on, et teistelgi riikidel puudub hea ülevaade nende õppuritest, kes omal käel välismaale õppima läinud.