Definitsiooni järgi paistab Päike suvisel pööripäeval keskpäeval põhjapolaarjoonel ehk 23,5° laiuskraadil inimestele otse lagipähe. Põhjapooluselt põhjapolaarjooneni on polaarpäev ja lõunapooluselt lõunapolaarjooneni polaaröö.

Samuti hakkavad päevad pärast suvist pööripäeva taas lühenema. Juunis ei pruugi olla vahe kuigi tuntav. Kui 21. juunil kestab päev 18 tundi 39 minutit ja 23 sekundit, siis 30. juuniks on päev pelgalt seitse minutit lühem. Pööripäevast maksimumi võtmiseks oleks pidanud ärkama Eestis täna Narvas ja uinuma Nootamaa saarel. Sellisel juhul jätkuks päevavalgust kümne minuti võrra pikemaks ajaks.

"Klimaatiline suvi algas Kagu- ja Ida-Eestis 7. mail, mujal mõni päev hiljem. 6.-9. juuni jahedus ongi klimaatilise suve jahedam periood, mida tuleb ikka ette," märkis keskkonnaagentuuri ilmavaatluste osakonna juhataja Miina Krabbi.

Definitsiooni järgi ei tohi langeda klimaatilise suve alguseks langeda ööpäeva keskmine õhutemperatuur püsivalt alla 13 ºC. Eestis langeb see tavaliselt hästi kokku fenoloogilise suve algusega. Täpne kuupäev võib erineda Eesti piires aga kuni kaks nädalat. Selle määramiseks võib aluseks võtta viljapuude õitsemise lõpu, pihlakate õitsemise alguse.

Tegu pole siiski kõige varem alanud suvega. "1993. aastal oli 25. aprillist kuni mai teise pooleni soe periood, aga siis kuu aega jahedam. Eelnev soe periood oli järgnenud jahedamast perioodist võimsam vaid Eestis lõunaservas," selgitas atmosfääriteadlane Jüri Kamenik. Näiteks Tartus ja Võrus tuli märkida seetõttu suve alguseks 25. aprill, mis on suve varajasuse rekordiks. Saartel ja lääne pool algas suvi aga alles juuni teises pooles.

Boonusfakt
Maa pöörlemine aeglustub loodeliste jõudude tõttu pidevalt ja sajandi kohta kasvab päeva pikkus ligikaudu kolme millisekundi võrra. 2018. aasta suvine pööripäev pole siiski Maa ajaloo kõige pikem. Planeedi pöörlemiskiirust mõjutavad muu hulgas ka maavärinad, hoovused ja tuuled. Kõik tegurid kokku liites oli teadlaste hinnangul kõige päikem suvine pööripäev hoopis 1912. aastal.