Jaanipäeva eri: "õiget" eesti jaanipäeva pole olemas ({{commentsTotal}})

Päris
Päris "õiget" eesti jaanipäeva pole olemas. Autor/allikas: Arvo Meeks/Valgamaalane/Scanpix

Eesti on saanud osaks maailmakülast ja riigis elab erineva rahvusliku taustaga inimesi sedavõrd palju, et "ametlike" jaanipäevakommete kehtestamine on juba ette läbikukkunud katse, kuigi paljud inimesed ikka ja jälle tahavad teada, kuidas eesti jaanipäeva "õigesti" tähistada, leiab folklorist Marju Kõivupuu.

Samas see ei tähenda aga, et siinseid põliseid traditsioone ja kombeid ei tule tunda ega tutvustada nii pealekasvavatele põlvkondadele kui neile, kellele Eesti on saanud uueks koduks. "Eesti jaanipäeval on õige mitu kihti, sest traditsioonid ja kombed muutuvad ajas ja tänu sellele nad ka püsivad, nii paradoksaalne, kui see ka ei tundu," märkis Kõivupuu.

Eesti ühiskond on teinud viimase 20–30 aasta jooksul läbi suuri muutusi. Need peegelduvad ka tavades-traditsioonides. "Identiteediloomes on tähtis minevik, traditsioonid, teisalt ollakse vastuvõtlik ka kõige selle suhtes, mida pakub globaliseerunud maailm. Kuid tõsi on seegi, et sajanditetagused talupojakultuuri-kombed jäävad nüüdsetele noortele juba üsna kaugeks, nende mõistmiseks on vaja nii-öelda kultuuritõlget," laiendas folklorist.

Kõivupuu lisas, et inimesed otsivad endale pühade ajal ellu väiksemat või suuremat vaheldust ja traditsioonide kõrvale väheke uudsustki. Pühi on võimalik tähistada ka erinevate rahvuste kommete järgi. Eestis on tänapäeval palju peresid, kus elavad koos eri rahvustest inimesed.

Nõukogude pärand
Oma jälje jättis Eesti jaanipäevatraditsioonidele ka nõukogude aeg. "Nõukogudeaegse lapsena julgen väita, et jaanipäevast sai lärmakas rahvapidu, kus jaanilõkkes tossasid autokummid ja praksus eterniit ning pruugiti ohtralt alkoholi" meenutas folklorist.

Läti jaanipeod olid Kõivupuu hinnangul toona palju rahvuslikumad. See paistab silma ka praegu. "Näiteks kasutatakse jaanipäeval avaliku ruumi ehtimiseks kõike seda, mida loodusest saab – kindlasti kaski, karikakraid, kõiki teisi õitsvaid metsa- ja niidulilli. Kohutuslik toit on sõir, saadetakse jaaniteemalisi tervituspostkaartegi, kas siis elektrooniliselt või tavapostiga," märkis Kõivupuu.

Eesti jaanitoitude hulgas aga domineerib šašlõki küpsetamine ja liha-vorstide grillimine, mis sai hoo sisse nõukogude ajal. "Lihatoidud on uuema aja trend. Suvisel ajal ei söödud lihatoite talupojakultuuris väga erinevatel põhjustel, liha oli ikka külmema aastaaja toit. Traditsioonilised suvised toidud olid kergemad," osutas folklorist. Naljaga pooleks võib öelda, et Eesti üheks moodsaks jaanitraditsiooniks on saanud teema, kuidas jaanijärgsel ajal toime tulla ülesöömisega kaasnenud seedeprobleemidega.

Ühisnimetajad ja Eesti jaanitule eripära
Rituaalse jaanitule süütamine seob eestlasi teiste rahvastega, kes suvist pööripäeva tähistavad. "Tuli annab sooja, sellel saab valmistada toitu ja enne ristiusu tulekut põletasime siinmail surnuid uskudes, et niimoodi vabaneb hing kehast ja läheb oma teed. Tuli kui sümbol ja Päikese võrdkuju ulatub Põhjamaal, kus päikest, sooja ja valgust suhteliselt vähem, aegade algusse," arutles Marju Kõivupuu. Inimeste elukeskkond, laiuskraad, loodus, aastaajad, elatusalad on kujundanud traditsioone ja kombeid ajast aega.

Pööripäevad on olnud eriliselt tähtsad siinmail juba igiammu. "Meie piirkonnale iseloomulike valgete suveööde tõttu on omandanud jaaniöö aegade jooksul maagilise tähtsuse ja tähenduse, kus inimesed kogunevad pidutsemiseks loodusse, koduseinte vahelt välja" laiendas folklorist.

Kõivupuu lisas, eestlased pole väga suur pidutseja- või pühade rahvas. "Selliseid tähtpäevi, kus kõik kipuvad koduseinte vahelt õue, et olla teistega koos, on meie aastaringis ikka väga vähe. Eks selles on süüdi muidugi niivõrd-kuivõrd ka meie laiuskraad. Kui mõni inimpõlv tagasi märkis jaanipäev külaühiskonnas väikest hingetõmbeaega kevadiste põllutööde lõpu ja eesootava heinaaja vahel, siis tänapäevastele kontoriinimestele on jaanipäev kauaoodatud suhteliselt pikema suvepuhkuse stardipauk" märkis Kõivupuu.

Väikesed asjad
"Tänapäeval on kindlasti väga palju niisuguseid noori inimesi, kes enam võib-olla ei oskagi korralikult jaanilõket üles laduda või seda süüdata, sest palju neid majapidamisi enam on kus, ahjus või pliidi alla põletatakse puid, " nentis Marju Kõivupuu. Eriliselt võiks tähelepanu pöörata sellele, mida lõkkesse panna.

Põlisemaid rahvakombeid järgida tahtes ei tohiks olla seal prügi, sünteetilist materjali ja muud sodi, mida enam kodumajapidamises vaja ei lähe. "Kui usume, et jaanilõke puhastab ja tervistab ja anname sellel rituaalse tähenduse, mis tal peaks olema ja on, võiks lõkkes olla ikka ehtsad haod ja halud. Võistlusmoment on eestlastele iseloomulik, aga kui meil pole võimalik teha suurt lõket, võib tunda rõõmu ka väikesest," leidis folklorist.

Samuti ei tohiks kogu jaanipäevatralli ja üle lõkke hüppamise juures ära unustada kõige pisemaid. "Kui aastate eest poja jaanilaupäeval pimesooleoperatsioonile viisin ja teda järgmine päev vaatamas käisin, oli öö jooksul haiglasse toodud traumade ja põletushaavadega lapsi valus vaadata. Valvekirurg nentis, et see on jah kahjuks, selline meie ebameeldiv jaanitraditsioon," meenutas Kõivupuu.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: