Doktoritöö: keeleõppes tuleks vältida kontekstivabu grammatikaseletusi
Selleks, et keeleõppija areneks, peab ta pidevalt õpitavat keelt kasutama, sealjuures ka vigu tegema, ning pigem tasub keelt õppida erinevates suhtlussituatsioonides kui kontekstivabade grammatikateooriate järgi, selgub Mare Kitsniku väskelt kaitstud doktoritööst.
Mare Kitsnik käsitles oma töös eesti keele kui teise keele kirjaliku suhtlemisoskuse arengu seost sõnavara ja grammatika arenguga. Selleks uuris ta täiskasvanute eesti keele kui teise keele riiklike tasemeeksamite kirjutamisosa sooritusi.
Töö tulemuste kohaselt peab keele arenemiseks õppija kõigepealt kuulma-nägema palju enda jaoks huvitavat algupärast keelekasutust.
Kitsniku sõnul tuleks keeletundides senisest tunduvalt rohkem kasutada õppijaile tegelikult huvipakkuvaid tekste ja aktiivseid motiveerivaid suhtlusülesandeid. Seletused peavad vastama õppija arenguetapile, kontekstivabu ja liiga teoreetilisi grammatikaseletusi tuleks vältida. Samuti peaksid õpetajad olema tema hinnangul senisest paremini kursis teise keele arengu seaduspärasustega, et osata õppijaid turvalisemalt ja tõhusamalt toetada.
"Samuti peab tal olema võimalus katsetada õpitavat keelt turvalistes motiveerivates situatsioonides. Vead on seejuures keele kiire arengu etappidel loomulikud. Nende parandamisel peab olema ettevaatlik, et mitte takistada õppija arengut," lisas Kitsnik.
Kuidas seda uuringut tehti?
Mare Kitsnik võrdles B1- ja B2-taseme verbiühendeid ning otsis, mille poolest areneb õppijakeel B2-tasemele jõudes võrreldes B1-tasemega.
Kommunikatiivne areng on kirjeldatud Euroopa keeleõppe raamdokumendis ja näitab, milliste suhtlusülesannetega inimesed igal keeleoskustasemel toime tulevad. "Mida keerukamad on suhtlusülesanded, seda arenenumad peavad olema ka nende täitmiseks kasutatavad keelekonstruktsioonid ehk sõnavara ja grammatika ühendid," selgitas Kitsnik.
Eesti keele konstruktsioonide arengu kohta seoses raamdokumendi keeleoskustasemetega on seni olnud väga vähe teaduslikel uurimustel põhinevat infot. Samas on see keeleõppe ja hindamise paremaks korraldamiseks väga vajalik.
Töö tulemused näitavad, et eesti keele kui teise keele verbikonstruktsioonid arenevad kindlate seaduspärasuste järgi. Konstruktsioonide areng ei ole niivõrd seotud nende õpetamisega, kui nende sagedusega autentses keeles ja õppija vajadusega neid kasutada. See on väga oluline eesti keele kui teise keele arengu põhimõtete paremaks mõistmiseks ning õppemetoodika ja õpetajakoolituse arendamiseks.
Mare Kitsniku doktoritööd "Iga asi omal ajal: Eesti keele B1- ja B2-taseme verbikonstruktsioonid keeleoskuse arengu näitajana" juhendas Turu Ülikooli professor Annekatrin Kaivapalu ning oponendid on Tartu Ülikooli professor Renate Pajusalu ja Jyväskylä Ülikooli professor Mirja Tarnanen.
Toimetaja: Marju Himma