Maailm meie ümber ja kultuur selle sees muutub üha enam digitaalselt vahendatuks. Me suhtleme sõpradega, hangime informatsiooni, vaatame filme või kuulame muusikat digiplatvormidel.

Samal ajal käib kõikjal varasema kultuuripärandi digiteerimine, mis tähendab, et juba lähitulevikus on suur osa nii Eesti kui maailma kultuuripärandist, kõik raamatud, ajalehed, filmid, fotod jne, meile digitaalselt kättesaadavad.

See on inimkonna ajaloos täiesti uus olukord, kus meil on võimalik vähese vaevaga saada ligipääs hiiglaslikele kultuurivaramutele ja -andmetele. Nii nendele, mis on kujunenud sajandite jooksul, kui nendele, mis sünnivad igapäevaselt meie ümber.

See uus olukord esitab meile vähemalt kolm suurt väljakutset.

Esiteks on meie ülesanne tagada nende kultuuriandmete võimalikult vaba, lihtne ja ulatuslik kasutamine. Ühtegi kultuurivaramut ei tohi muuta pelgalt kasumiteenimise vahendiks ega piirata sellele ligipääsu majanduslike või muude põhjendustega. Kultuuriandmete kasutamine peab olema suunatud avaliku väärtuse loomisele.

Teiseks on väga oluline, et digitaalsed kultuuriandmed ja -materjalid oleks võimalikult avatud taaskasutuseks, loovateks edasiarendusteks ja uuteks praktilisteks rakendusteks. Sealjuures tuleb aga jälgida, et oleks tagatud kultuuriandmete vastutustundlik ja eetiline kasutamine.

Ja kolmandaks on tähtis, et digitaalsed kultuuriandmed saaksid võimalikult ulatuslikult, pädevalt ja uuenduslikult analüüsitud. Kultuuriandmete analüüs lubab meil paremini mõista tänapäeva inimeste kultuurilisi harjumusi ja eelistusi, see loob eeldused teadmispõhiseks kultuuripoliitikaks ja aitab välja mõelda uusi kultuuriteenuseid ja tähendusloome võimalusi.

On väga tõenäoline, et digiajastul muutub kultuur olulisemaks ja mõjusamaks kui kunagi varem.

Tallinna Ülikooli projekt "Kultuuriandmete analüüs" on Eesti esimene teadusprojekt humanitaarteaduste valdkonnas, mida Euroopa Komisjon otsustas rahastada European Research Area õppetooli programmist 2,5 miljoni euroga.