Tallinna Ülikooli teadlased muudavad Eesti digitaalkultuuri laboriks ({{commentsTotal}})

E-Residentsuse Sünnipäev
E-Residentsuse Sünnipäev Autor/allikas: Rene Suurkaev

Tallinna Ülikooli teadlased pälvisid Euroopa Komisjonilt 2,5 miljoni euro suuruse European Research Area õppetooli (ERA Chair) grandi, mille toel uurivad nad järgmise viie aasta jooksul, kuidas Eesti digikultuuri analüüsida ja kuidas seda arendada eesti kultuuriruumi hoidmiseks ja avardamiseks. Muu hulgas peaks Eestist saama maailmas ainulaadne digikultuuri uuringute laboratoorium.

CUDAN ehk Cultural Data Analytics ehk “Kultuuriandmete analüüs” toob esimest korda Eesti humanitaarteadlastele teadusraha Euroopa Komisjoni ERA Chair programmist. Mida selle uurimisprojekti raames tegema hakatakse, selgitas ERR Novaatorile Tallinna Ülikooli kultuuriajaloo professor Marek Tamm, üks uurimisprojekti algatajaid ja osalisi.

Projektis tegelete digitaalsete kultuuriandmete analüüsiga. Tooge mõni näide, mis need kultuuriandmed on.

Nii nagu tänapäeva kultuuriteadustes üldiselt, nii mõistame ka selle projekti raames kultuuri väga avaralt – kui kõikvõimalikke tähendusloome praktikaid. Piltlikult, kõik, mida inimene vaatab või puutub, muutub kultuuriks. Selles mõttes on kultuur nii see, kuidas me sööme, kuidas oma vaba aega veedame, mil moel meediat tarbime, kuidas käime teatris, kinos või muusikasaalis. Aga ka see, milliseid kirjandusteoseid me kirjutame, milliseid heliteoseid loome või milliseid filme väntame.

Kultuuriandmed on kõik need andmed, mis sünnivad nende tähendusloome praktikate käigus ja tulemusel.

Projektis keskendume kindlasti rohkem mingitele konkreetsetele kultuuriandmete kogudele, ent põhimõtteliselt on meie huvi süstematiseerida ja analüüsida kõiki Eesti inimeste kultuurilise tegevusega seotud digitaalseid andmeid.

Projekt sündis vajaduse ja võimaluse kohtumisest. Vajadus seisneb selles, et kultuur meie ümber üha enam digiteerub nii rahvusvaheliselt kui ka Eestis. Seda nii reaalajas kui tagasiulatuvalt. Reaalajas selles mõttes, et me jätame endast erinevate tähendusloome praktikate käigus pidevalt maha andmeid, näiteks veebis kultuuritooteid tarbides. Seega kasvab reaalajas digitaalsete kultuuriandmete hulk.

Selle projekti vaatenurgast on eriti oluline, et kultuuri digiteeritakse ka tagantjärele. Eesti riik digiteerib erinevate programmide kaudu meie kultuuripärandit.

Mitte väga kauges tulevikus saabub hetk, kus kogu meie kultuur on digitaalsete andmetena olemas. On selge, et kogu see digitaalne kultuuriandmete kogu on kasutu, kui see ei ole süstematiseeritud, kirjeldatud ega tõlgendatud.


Tallinna Ülikoolis on selle projekti jaoks jõud ühendanud Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituut (BFM) meediainnovatsiooni professori Indrek Ibruse eestvedamisel, kes on ühtlasi projekti üldjuht, humanitaarteaduste instituut Marek Tamme osalusel, ning digitehnoloogiate instituut, kust osaleb TLÜ interaktsioonidisaini professor David Lamas. BFM valdab hästi meedia- ja kultuuritööstuse valdkonda. Humanitarinistuudi teadlased on aastaid uurinud teoreetiliselt seda, mis on kultuur. Digitehnoloogiate instituudil on tugev digitehnoloogiate ja andmeanalüüsi oskus.


Mida te selle projektiga saavutada soovite?

Sellel projektil on kolm peamist eesmärki.

  • Esimene on akadeemiline. Kultuuriandmete digitaalne uurimine on maailmas alles lapsekingades ja me usume, et Eesti võiks olla selles valdkonnas huvitav laboratoorium. Eesti on üks esimesi riike, kus juba lähitulevikus peaks põhiosa kultuuriandmetest saama digitaalselt kättesaadavaks ja nende põhjal saab kindlasti teha väga põnevaid teaduslikke analüüse kultuuri toimimisest, uutest tähendusloome praktikatest, erinevatest põimingutest kultuuris eri meediumite vahel jne.
  • Teine eesmärk on praktiline ehk rakenduslik. Meile tundub, et on Eesti riigi huvides see, kui suudame kogutud kultuuriandmeid rakendada näiteks erinevate pedagoogiliste vahendite valmistamiseks, erinevate kultuuriteenuste väljatöötamiseks, erinevate loominguliste projektide arendamiseks, erinevate kultuuripoliitikate toetamiseks. See on ka põhjus, miks me soovime selle projekti raames teha tihedat koostööd nii avaliku, era- kui kolmanda sektoriga.
  • Kolmas eesmärk on institutsionaalne, mis on ka selle projekti – ERA Chair – iseloom. Me tahaksime, et erinevad pädevused, mis siin ülikoolis on, panna koos tööle ja tekitada sünergia. Selleks on plaanis käivitada platvorm, mida nimetame avatud platvormiks ehk Open Labiks.

Ma tulen tagasi selle rakenduse osa juurde. Milles see täpselt võiks väljenduda?

Kui me vaatame, kuidas Eesti kultuuripoliitikas digiajastu võimalustest räägitakse, siis enamasti piirdub jutt kultuuripärandi digiteerimiskavadega. See on küll väga oluline teema ja vajab endiselt suuremat toetust ja hoogu, ent järgmine ja isegi olulisem samm seisneb nende digitaalsete kultuuriandmete kirjeldamises, analüüsis ja rakenduses.

See loob eelduse, et paremini mõista, milline on inimeste kultuuriline käitumine, nende kultuuritarbimise viisid, kultuurilised eelistused ja harjumused. Millal ja kuidas vaadatakse filme, kuulatakse muusikat, tarbitakse meediat ja käiakse muuseumis.

Kõike seda on põhimõtteliselt võimalik andmete põhjal analüüsida ja selline analüüs lubaks muuta meie kultuuripoliitika senisest enam teadmispõhiseks.

Selline analüüs lubab märgata muutusi tähendusloome praktikates, toetada esiletõusvaid valdkondi, mis ei mahu traditsioonilise kultuuripoliitika lahtritesse ja mõista võimalikke kultuurikonfliktide lätteid.

Selle projektil on niisiis tugev potentsiaal viia Eesti kultuuripoliitika uuele tasemele.


Teaduskultuuri areng: kirjad, trükimasin, Google Drive

Marek Tamm toob võrdluse Voltaire’iga, kes oma eluea jooksul kirjutas pea 20 000 kirja, mille kaudu oli ühenduses haritlastega üle maailma. Sisuliselt oli tema suhtlus samasugune nagu praegu, lihtsalt käsitsi kirjutatud kirjade teel.

Selle Tallinna Ülikooli ERA Chairi teadusprojekti taotluse panid kokku kolme erineva uurimissuuna teadlased. Maht oli 80 lehekülge teksti, mida teadlased, tänapäevasele digiühiskonnale omaselt, kirjutasid Google Drive’i abil. Eks ole see omamoodi tänapäevase teadus(digi)kultuuri ilming.

Marek Tamm: "Ma küsisin kord Boriss Uspenski käest, kes on Tartu-Moskva semiootikakoolkonna üks tähtsamaid esindajaid, ühtlasi Tallinna Ülikooli audoktor, et kuidas ta Lotmaniga ühisartikleid kirjutas. Ta vastas, et sõitis Moskvast Tartusse ja siis arutasid koos artikli sisu, misjärel Juri Mihhailovitš istus trükimasina taha ja pani Uspenski pilgu all esimese versiooni kirja. Pärast arutati, vajadusel lõigati ja kleebiti teksti ümber. Naljaga pooleks võib öelda, et nad oleks kirjutanud ilmselt kolm korda rohkem artikleid, kui neil oleks olnud kasutada Google Drive.


Tulles nüüd selle Open Labi juurde, siis mida need osapooled võiksid sellest ühisplatvormist saada?

Open Lab on uus koostööformaat, mida maailmas on alles viimastel aastatel asutud katsetama. Eestis oleme üks esimesi, kes seda formaati püüavad ellu viia ja tuleb mõistagi on sel omad riskid. Sest tuua ühe koostöö- ja arendusplatvormi raames kokku teadlased, üliõpilased, ettevõtjad, avaliku sektori esindajad, loomeinimesed ja teised võimalikud osapooled on väga erandlik, Eestis kindlasti.

See koostöö peaks toimuma mingite konkreetsete projektide raames. Kui näeme, et ühel partneril on mingi unikaalne kultuuriandmete kogu, näiteks rahvusringhääling, kirjandusmuuseum või rahvusraamatukogu, siis on oluline kokku leppida ühistes eesmärkides, andmete kasutamise reeglites ja võimalikes avalikke huve teenivates rakendustes

Koostöö seisneb regulaarsetes kohtumistes, et arutada ja testida, kuidas andmeid koondada, milliseid analüütilisi rakendusi on võimalik nende peal kasutada, milliseid eesmärke võiks see analüüs saavutada, millist lisaväärtust pakkuda.

Kui räägime eraettevõtlusest, siis näiteks filmi-, muusika- ja meediatööstus toodab igapäevaselt andmeid, aga neil enamasti puudub võimekus neid analüüsida. Seega loob see hea tahte korral võimaluse koostööks, millel võib olla väljund nii teaduslike artiklite kui ka ärilise iseloomuga rakendusteks.

Mil määral selline digitaalne vaade kultuurile võib hakata muutma seda, kuidas me ennast Eestis kultuuriliselt määrame?

See on huvitav teema. Kui loeme Eesti põhiseadust, kus on kirjas, et Eesti riigi põhieesmärk on eesti kultuuri säilitamine, siis saame instinktiivselt aru, et seal räägitakse eesti kultuurist väga avaras mõttes. Seal ei räägita kunsti, kirjanduse või arhitektuuri säilitamisest, vaid ikka mingisuguse eestlastele iseomase mõtte- ja käitumisviisi säilitamisest.

Kui aga vaatame meie ametlikku kultuuripoliitikat, siis enamasti piirdub see professionaalse kultuuriga, lisaks näpuotsaga rahvakultuuri. Aga kultuur laiemas tähenduses – see, kuidas me eestlastena käitume, mõtleme ja tegutseme – paraku kultuuripoliitika dokumentidesse ei mahu. Minu arvates on see veidi vildakas.

Võiks ju eeldada, et põhiseaduslik kultuurimõiste peaks olema lähtekohaks ka riiklikule kultuuripoliitikale. Põhiseadus ei räägi kultuurist selle kitsas, kutselise eliitkultuuri mõttes.

Meie projekt püüab mõista kultuuri avaralt, analüüsides ka neid andmeid, mida inimesed jätavad endast maha ka sotsiaalmeediasse ja mis on mõnel juhul ka analüüsitavad. Selline avar kultuurikäsitlus võiks lõpuks hakata mõjutama ka seda, kuidas kultuuriministeerium ja riiklikud kultuuripoliitika dokumendid kultuuri mõistavad.

Üks teie uurimisvaldkondadest on ka kultuuridevahelised uuringud. Kui me võtame Eesti kultuuri analüüsimisel arvesse ka vene emakeelega inimesi, siis kuidas võiks nende mõtestamine meie kultuuri osana muutuda?

Iga ühiskond on tänapäeval tahes-tahtmata mitmekultuuriline, isegi kui ta seda endale ei tunnista, Eesti riik ei ole siin erand. Meie riigi piires elavad erinevad kultuurilised kogukonnad, mis on tihti omavahel põimunud ja suure ühisosaga, aga siiski mingi tunnuste alusel, näiteks keele alusel erinevad.

Mingis mõttes võiks olla riigi eesmärk tagada erinevatele kultuurilistele kogukondadele arengutingimused, aga eeldusel, et riigi aluseks olev eestikeelne kultuur püsiks ja õitseks.

Meie projektis ei hakka me kultuuri loomist ja tarbimist eristama etnilisel alusel. Meie eesmärk on kogu Eesti piires ja väljaspool Eestit hargmaiste eestlaste loodud, tarbitud ja kasutatud kultuuri.

Kõik need, kes on välismaal või pendeldavad – mis nende kohta võiks selle uuringu raames välja tulla?

Seda on praegu veel raske öelda, ent kindlasti on see väga oluline teema. Eesti riigi suur võimalus digiajastul on säilitada suhteid hargmaiste ehk väljaspool Eestit elavate eestlastega ühise virtuaalse kultuuri- ja inforuumi kaudu.

Paraku ei ole seda, kuidas väljaspool Eestit elavad inimesed tarbivad eesti meediat, suhtlevad erinevates veebikogukondades, tarbivad eesti kultuuri digitaalseid lahendusi jne pea üldse uuritud. Mulle näib, et kui me ei tunne hargmaiste eestlaste digitaalset kultuurikäitumist, siis me ei oska teha adekvaatset kultuuripoliitikat nende inimeste eesti kultuuri juures hoidmiseks.

Tänapäeva rändeajastul on aga väikeriigile eluliselt oluline suuta hoida oma kaasmaalastega digitaalset osadust, sõltumata nende geograafilisest paiknemisest.

Konkreetne näide on see, kuidas teha võimalikult lihtsalt ja taaskasutusele avatuna kättesaadavaks digiteeritud eesti kultuuripärand nendele eestlastele, kes elavad Eestist väljaspool. Eriti oluline on see hariduse kontekstis.

Kuidas hoida eestlust n-ö teise põlvkonna hargmaiste eestlaste keskel?

Kui tagada digitaalne ligipääs kogu eesti kultuurile sõltumata kasutaja elukohast ja luua selle põhjal erinevaid digitaalseid õpiobjekte ning lubada selle digitaalse kultuuripärandi loovat taaskasutamist, siis loob see suurepärased eeldused kasvatada välismaal sirguvatest Eesti päritolu lastest ja noortest kultuurilised eestlased isegi siis, kui nad Eestis ei ela.

See projekt tagab siis eesti kultuuri säilimise maailmas?

Jah, võiks öelda, et me tahame aidata kaasa eesti kultuuri õitsemisele ja arengule digiajastul. Kuna digiajastu eripära on see, et ta ei tunne piire, võiks eesti digikultuuri teadlik arendamine aidata ka üleilmset eestlust eesti kultuuri küljes hoida, säilitada ja tugevdada virtuaalset sidet kodumaaga.

Seda saab teha analüüsides, kuidas nad reaalses elus digitaalsesse Eesti ühiskonda, meediasse ja kultuuri suhestuvad.

Kas midagi nendest tulevastest analüüsidest ja rakendustest annaks üle kanda ka mõnele teisele kultuurile?

Ei salga, et meie projektil on päris tugev rahvusvaheline ambitsioon. Seda tüüpi kultuuriandmete analüüsi on tehtud ka mujal maailmas suhteliselt vähe.

Siin on Eestil omad eelised. Esiteks me oleme väikesed, mis tähendab, et meie andmete hulk on hoomatav. Teiseks teame, et me oleme digilahendustes edumeelsed, meil on väga tugev digitaalne taristu, meil on riiklik avaandmete andmebaas ja poliitikate tasandil toetame väga ühiskonna ja kultuuri digiteerumist.

See loob unikaalse olukorra, võiks öelda et Eesti on omaette laboratoorium, kus vaadata, mida üldse on võimalik nende kultuuriandmete analüüsiga saavutada.

Meie lootus on, et need kogemused ja õppetunnid, mida saab eesti kultuuriandmete analüüsist, võiksid pakkuda päris palju ka teistele riikidele nii akadeemilisel kui praktilisel tasandil.

Mingis mõttes oleme pioneerid ka rahvusvahelisel tasandil.

Rahvusvahelist huvi selle projekti vastu kinnitab see, et kui asusime koostama projekti rahvusvahelist akadeemilist nõukogu, siis olid sellega nõus liituma sisuliselt kõik valdkonna kõige suuremad autoriteedid, kelle poole me pöördusime, nagu näiteks New Yorgi Linnaülikooli professor Lev Manovich, Londoni Majandusülikooli (LSE) professor Robin Mansell, Microsofti uurimisinstituudi juhtivteadur Nancy Baym, Utrecthi ülikooli professor ja Hollandi Teaduste Akadeemia president José van Dijck jt.

Võib oletada, et neid paelus selle projekti puhul nimelt võimalus vaadata, mis tulemusi on võimalik saavutada ühe väikese kultuuri võimalikult ammendava digitaalse andmeanalüüsi käigus; suured kultuurid võivad sellise haardega kultuuriandmete analüüsist esialgu veel vaid unistada.

Kas see kõik ei irdu väga palju humanitaaria valdkonnast?

Kõige avaramas mõttes on see digihumanitaaria. Aga kui räägime kultuuriandmete analüüsist, siis me ei peaks silmas pidama ainult kvantitatiivsetet analüüsi.

Tõsi, ka selle projekti raames soovime me tegeleda kultuuri suurandmetega. Ent selle kõrval peame väga oluliseks ka kvalitatiivset analüüsi, tavapärast humanitaarset "lähilugemise" ja tõlgendamise oskust. Näiteks loodame analüüsida süvitsi konkreetseid ja kitsapiirilisi andmekogusid, kus rõhk on ennekõike erinevate kultuurimeediumite võrdleval analüüsil ja tulemuste visualiseerimisel.

Meil on väga palju on juttu olnud andmetest, mis tänapäeval paljusid erutab – kuidas neid andmeid saadakse ja kas see ikka tagab inimese privaatsuse. Mis on sellise analüüsi puhul ohud ja mõttekohad, mis vajavad lahendamist?

See on meie projektis üks väga tähtis aspekt. Üks meie eesmärk on panustada andmete, kitsamalt kultuuriandmete vastutustundlikku kasutamisse.

Me näeme tänapäeval esimesi mastaapsemaid juhtumeid, kus digitaalseid isikuandmeid on kurjalt ära kasutatud. Seega ei saa olla naiivne ega hoolimatu ja arvata, et digiandmetega võib käia ringi ükskõik kuidas ja ükskõik mis huvides. Me tahame loota, et meie projekt aitab vähemalt Eestis kaasa kultuuriandmete avalikkuse huvides kasutamisele ja kasvatab teadlikkust eetilise andmehalduse tähtsusest.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: