Tüvirakk on paljunemisvõimeline eristumata rakk, millel on potentsiaal areneda erinevateks kitsa funktsiooniga eristunud rakkudeks (nt vere-, närvi- ja maksarakud). Leiutised, mis on seotud tüvirakkudega, teadlaste jaoks täpsemalt pluripotentsete tüvirakkudega, põhinevad inimpäritolu materjalil, mistõttu tekibki põhjendatud küsimus, kas selliste leiutiste patentimine peaks olema lubatud või mitte. Veelgi enam, kuna tüvirakkude eemaldamise järel inimembrüo enamasti hävib, on see ka moraalselt väga keeruline küsimus.

Tüvirakkude ime – võime toota samast algmaterjalist valmis kogu organismi rakud

Pluripotentsetel tüvirakkudel on võime toota mistahes tüüpi keharakke: kõiki 250–300 täiskasvanud imetaja keharaku tüüpi. Samas ei ole neil võimet areneda inimorganismiks. Pluripotentsete tüvirakkude hulka kuuluvad inimese embrüonaalsed tüvirakud (ES-rakud), indutseeritud pluripotentsed tüvirakud (iPS-rakud) ja partenogeneetilised tüvirakud.

Inimese ES-rakud saadakse peamiselt varajases arengujärgus oleva embrüo ehk nelja kuni seitsme päeva vanuse blastotsüsti sisemisest rakumassist (kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduse järgi on embrüo varajases arenemisjärgus olev loode, alates munaraku viljastumisest). iPS-rakud seevastu saadakse selliselt, et somaatilised rakud (näiteks täiskasvanu naharakud) muudetakse pluripotentseteks tüvirakkudeks. Seega näevad iPS-rakud välja ja käituvad nagu ES-rakud, aga nende saamiseks pole vaja kasutada inimembrüot. Partenogeneetilised tüvirakud saadakse keemiliste ja elektriliste meetodite abil aktiveeritud munarakust ilma seemneraku osavõtuta.

Mitokondriaalse haigusega patsiendi rakkudest aretatud terved tüvirakud, millest vasakpoolsel pildil on näha tüvirakkudest kasvatatud närvirakude eellased ja paremal südamerakud. Autor: Salk Institute for Biological Studies

Arvestades pluripotentsete tüvirakkude omadust toota mistahes tüüpi rakke, ei saa me nende rakkude potentsiaali haiguste ravimisel alahinnata. Teisalt nõuab selleks vajalike teadusuuringute tegemine tohutult suuri investeeringuid. Selleks et biotehnoloogia ettevõtted sooviksid sellesse valdkonda investeerida, on neil vaja teatavat kindlustunnet. Üks võimalus hoogustada leiutajate tegevust ja tuua investeeringuid valdkonda, kuhu riik oma raha panustada ei soovi või ei suuda, ongi patendikaitse. Patendi omanikul on ainuõigus keelata teistel leiutise kasutamine ja see kehtib 20 aastat.

Väljavõte: ES-rakkude inimembrüost eraldamise järel embrüo enamasti hävib. Selle asjaolu tõttu leitakse Euroopas, et inimese ES-rakkudega seotud leiutised ei peaks olema patenditavad. Kuna Eestiski kasutatakse uuringutes tüvirakuliine, mille saamiseks on varases arengujärgus olev embrüo hävinud, puudutab nende rakkudega seotud leiutiste patentimise küsimus ka Eestit.

Kas inimembrüo hinnaga loodud leiutised rikuvad õigust elule? – vastab Margit Piirman:

Euroopa Kohus on leidnud oma 18. oktoobri 2011. a otsuses asjas C-34/10 "Brüstle vs. Greenpeace", et inimese ES-rakkudega seotud leiutisi, mille puhul tuleb tüvirakkude saamiseks embrüo hävitada, ei ole võimalik Euroopa Liidus patentida. Euroopa Kohus on niisiis lahendanud selle küsimuse sisuliselt ka Eesti jaoks.

Siiski tekitab Brüstle"i lahend küsimusi ja vastuargumente. Kuna inimese pluripotentsete tüvirakkudega tehtavad teadusuuringud ja nendest tulevikus saadav kasu on tervisekaitse seisukohalt ühiskonnale äärmiselt olulised, ei saa patendikaitse välistamist otsustada kergekäeliselt.

Pluripotentsetest tüvirakkudest aretatud neuronid. Autor: Reuters/Scanpix

Sellest lähtuvalt hindasin oma doktoritöös, kas inimese ES-rakkudega seotud leiutised või nende kaubanduslik kasutamine (sh müümine) on vastuolus avaliku korraga seetõttu, et rakkude eraldamiseks on nelja- kuni seitsmepäevane embrüo hävinud. Selle väljaselgitamiseks uurisin esmalt, kas sellised leiutised või nende kaubanduslik kasutamine rikuvad õigust elule või inimväärikuse austamise põhimõtet.

Leidsin, et Eesti põhiseadusega laienevad eluõigus ja inimväärikuse austamise põhimõte ka alles blastotsüsti staadiumis olevale embrüole. Järelikult on blastotsüsti järgus olevate embrüote puhul riigil objektiivne kohustus kaitsta tulevast elu. Seejuures tuleb hinnata, kas sellised põhiseaduslikud väärtused nagu juba sündinud isikute õigus elule, tervise kaitsele ja inimväärikusele kaaluvad üles blastotsüsti õiguse elule ja inimväärikusele.

Arvestades asjaolu, et blastotsüst on rakkude grupp, millel ei ole emotsioone ega teadvust ja mis ei tunne valu, ei ole blastotsüsti eluõigus sama kaaluga nagu juba sündinud inimese või eluvõimelise loote eluõigus. Leiutisi, mille loomisel kasutatakse inimese ES-rakke, luuakse aga selleks, et ravida inimesi, kes põevad mõnda rasket, seni ravimatuks peetud haigust. Näiteks Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudis keskendutakse tüvirakkude uurimisel just sellele, kuidas saavutada edu pahaloomuliste kasvajate ravis. Seega võime blastotsüsti õigust elule ja inimväärikusele kaaluda selliseid raskeid haigusi põdevate inimeste õigusega elule, tervise kaitsele ja inimväärikusele.

Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ning inimõiguste ja biomeditsiini konventsioonis (Oviedo konventsioon) on kirjas põhimõte, et inimkehast ega selle osadest ei ole lubatud teenida tulu. Sellele põhimõttele võib siinsel juhul esitada vastuargumendi: tüvirakkudega seotud leiutiste kaubandusliku kasutamisega teenitakse kasumit leiutiselt (uudselt tehniliselt lahenduselt), mitte inimkehalt ega selle osalt. Vastasel juhul peaksime välistama igasuguse inimpäritolu materjaliga seotud leiutiste patentimise. Geenide ja muu inimpäritolu materjaliga seotud leiutiste patentimine on siiski lubatud.

Samuti tuleb arvestada, et tüvirakkudega seotud leiutiste kaubandusliku kasutamise eesmärk on leevendada inimeste kannatusi, mitte blastotsüsti alavääristada ega objektiks muuta. Neid argumente kaaludes leidsin, et inimese ES-rakkudega seotud leiutised ega nende kaubanduslik kasutamine ei ole avaliku korraga vastuolus.

Tüvirakkudest kasvtud inimese südame lihasrakud. Autor: Bruce Conklin

Kas sellised leiutised on meile aga ka moraalselt vastuvõetavad?

Hinnates seda, kas inimese ES-rakkudega seotud leiutised või nende kaubanduslik kasutamine on vastuolus moraaliga, kaalusin erinevaid moraalifilosoofia suundi.

Järeldasin, et kui aluseks võtta utilitarism, mis nõuab seda, et teeksime teo, mis toob kõige rohkem õnne ja kasu kõige suuremale hulgale, siis ei ole inimese ES-rakkudega seotud leiutised ja nende kaubanduslik kasutamine moraaliga vastuolus. See tooks hoopis kaasa võimalikult palju kasu võimalikult paljudele, vähendades haigustesse suremist ja haigestumist.

Kui aga lähtuda deontoloogilisest lähenemisest, mille kohaselt ei saa embrüo hävitamist õigustada kasuga, mida võib leiutise kaubanduslik kasutamine hiljem kaasa tuua, jõuame teistsugusele järeldusele.

Nii võib eri moraaliteooriate kohaldamine patendiõiguses tuua kaasa hoopis erinevad tagajärjed. Kuna tulemus sõltub sellest, missugust teooriat otsustaja pooldab, sõltub patenditaotluse lahendamine lahendaja subjektiivsest lähenemisest ja lahendus on patendi taotleja jaoks ennustamatu.

Siiski leidsin, et Eesti õigusruum toetab embrüote õigustega seoses pigem liberaalset lähenemist. Näiteks on kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduses sätestatud, et kehaväliselt loodud embrüot, mida pole seitsme aasta jooksul naisele üle kantud, tuleb kas kasutada teaduslikus uurimistöös või tuleb see hävitada. Seega on tehtud Eestis embrüo hävitamine teatud tingimustel lausa seadusega kohustuslikuks. Kuigi Eestis pole lubatud teadusuuringute eesmärgil embrüoid valmistada, on lubatud teha teadusuuringuid kunstliku viljastamise käigus liigseks osutunud embrüotega. Ka raseduse katkestamise normingud on Eestis üsna liberaalsed: naisel on õigus esimese 11 rasedusnädala jooksul ise otsustada, kas ta soovib raseduse katkestada.

Hinnates inimese partenogeneetiliste ja iPS-rakkudega seotud leiutiste ja nende kaubandusliku kasutamise võimalikku vastuolu avaliku korra ja moraaliga, leidsin, et kuna nimetatud rakkude saamiseks pole vaja inimembrüot hävitada, ei riku need leiutised kellegi eluõigust, inimväärikust ega õigust tervise kaitsele. Seega ei ole need leiutised ega nende kaubanduslik kasutamine vastuolus ei avaliku korra ega ka moraaliga.

Kokkuvõttes järeldasin oma doktoritöös, et inimese pluripotentsete tüvirakkudega seotud leiutiste patenditavust ei saa Eesti patendiseaduses sätestatud avalikust korrast ja moraalist tulenevate piirangute alusel välistada. Kas see tähendab, et inimelu on patenditav? Seda kindlasti mitte, sest inimese pluripotentsete tüvirakkudega seotud leiutiste patentimine ei tähenda inimelu patentimist. Need rakud ise ei ole võimelised arenema inimorganismiks ja patendikaitse antakse uudsele lahendusele, mitte inimorganismile.

Margit Piirman kaitses Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas doktoritöö "Inimese pluripotentsete tüvirakkudega seotud leiutiste patentimise piirangud vastuolu tõttu avaliku korra ja moraaliga (Eesti patendiõiguse näitel)". Tema tööd juhendasid Tartu Ülikooli külalisprofessor Heiki Pisuke, professor Aleksei Kelli ja professor Toivo Maimets ning oponeerisid professor Ramūnas Birštonas Vilniuse Ülikoolist ja dr. iur. Ants Nõmper Ellex Raidla Advokaadibüroost.